Koole on kollektsioneeritud aegade jooksul viis tükki, mõni on lihtsalt otsa saanud, mõni on eluolude sunnil vahetunud.
Kõige alguses oli see kõige ilusam ja väiksem ja armsam - Merivälja kool, millest kunagi natuke juba juttu olnud. Praegu näeb ta välja palju suurem ja uhkem, siis oli ta pisike ühekordne nelja klassiruumiga majake.
Neli esimest klassi seal möödusidki. Mäletan, et alguses oli kole igav, lugeda-kirjutada ja arvutada juba oskasin, trennis hakkasin ka käima, nii et võimlemine tundus nüri ja lihtne. Hiljem läkas muidugi põnevamaks ja ärevamaks, sest mu joonistamine ja laulmine tekitasid hämmeldust nii minus kui teistes. Õnneks ei olnud ma ainus karukäpp ja elevantkõrv.Muidu oli hästi lahe, klass oli tore ning õpetajad soojad ja armsad.
Mingit ideoloogilist jama sel ajal ei osanud tundagi, ilmselt ta selline veidi vabameelne isemõtlev äärelinna koolike oli.
Naljakas on lugeda kooli ajaloost näiteks kontrollivate inspektorite aruandeid: "1-2 tundi nädalas puudus hommikuti koolis valgustus. Juhtide pildid olid seintel. Seinaleht oli ka, aga selle serv oli katki ja narmendas. Õpilased üldiselt puhtad, ainult ühel 1.klassi õpilasel olid tingud peas. Õpilaste teadmiste tase on rahuldav, mõnes klassis hea: õp.Romani ainetes. Seda kooli iseloomustab vene ja eesti rahvusest laste hea läbisaamine - mängivad vahetundidel ühiseid mänge ja laulavad ühiseid laule. Tihti mängu lõppedes on kobaras koos ja hoiavad üksteise ümbert kinni. Direktor on kahjuks haiglane (maohaavad). Arstlik komisjon on ta määranud haiglasse ravile. Koolis tegutsevad kehakultuuriring ja lauluring..."
Või siis lastevanemate komitee koosolekute protokollidest: "Näärivanaks kutsuti sm.Türk, nagu eelmistelgi aastatel. Talle anti 10 rubla. Nääripakid saadi "Gnomist", 6 rubla pakk. Jällegi olid arutusel õpilaste käitumise probleemid. Lastevanematele koputati südamele, et nad ei tohiks kodus rääkida õpilaste kuuldes sobimatuid sõnu... Õpilased olid sel õppeaastal eriti loiud ja närvilised, mis kindlasti on tingitud vähesest magamisest, kuna lapsed õhtuti kaua vaatavad televiisorit ja kuulavad raadiot. Lapsevanemad tegid ettepaneku, et lastele tuleks üks kord nädalas, s.o. pühapäeviti, võimaldada televiisori vaatamine."
Need killud on muidugi kooli päris algusaegadest. Minu kooliajal telekad enam imeasjad juba ammu ei olnud see enam segakool. See-eest 4. klassi lõpetamise järel sattusin mõningaste lapsevanemlike segaduste ja saamatuste järel Pirita kooli (mu nimi rippus lõpuks ka kuulsa ja hea 21. kooli seinal, aga sain sellest liiga hilja teada), kus oli kõik valesti ja halvasti. Paremad või osavamad pääsesid Viimsi või 21. kooli, kes üle jäid, käisid Pirital. Olin kõige nooremas klassis, kool oli suur ja kole ja hulga venelastega. Mälu ongi ilmselt seetõttu peaaegu kõik mälestused sellest ajast ära kustutanud.
Aasta pärast sai Meriväljalt Rahumäele kolitud ning ka kooli vahetatud. Paraja jalakäigu kaugusel oli 27. 8-klassiline kool, mis nüüd Rahumäe põhikooli nime all. Majal on nüüd teine nägu ka, sest vana kool põles 1985. aastal Vabariigi aastapäeval maani maha.
Oli selline aeg, kus neljal järjestikusel aastal käisin neljas eri koolis, Ka Rahumäe kooli aeg oli vaid aasta pikkune, aga meenutused on sealt ilusad. Mõnus rahulik väike kool, hulk toredaid klassi- ja koolikaaslasi, kes siiani sõbrad või tuttavad. Õpetajad olid ka imelised, eriti kehalise legendaarne Vassili Külaots ja ajaloo Mickfeldt. Mickfeldt oskas nii rääkida, et lastel jäi suu lahti ja silme ette tulid elavad Rooma gladiaatorid või bütsantsi ülikud, tekkis tõsine ajaloohuvi, selle suutis aga mul järgmise kooli kuiv ja nüri õpetaja edukalt maha tappa.
Spordiinternaatkooli ujumise eriala miskipärast ei sel ajal ei tekitatud, nii tehti siis tollase 47. keskkooli, praeguse Liivalaia gümnaasiumi juurde ujumisklassid. Hakkasin peale rahulikku Rahumäe-aastat käima linnakoolis, jällegi venelastega koos. No ei sobi need kaks rahvust miskipärast ühe kooli siise kuidagi.
Ujumisklassiks ei teinud seda muu, kui et tunnid algasid hiljem, sai ka hommikul trennis käia. Ja laagrites ja võistlustel käimiseks ei olnud palju lunimist tarvis.
Ega ta hirmkõva kool muidugi ei olnud, sest suure sporditegemise kõrvalt sai kogu keskkool ühegi eksamita läbi aetud. Sel ajal oli selline veider reegel, et viielised ei pidanud eksameid üldse tegema, isegi mitte keskkooli lõpukaid. Kuigi palju võis vist neljasid ka olla.
Seda suurem šokk oli järgmine kool - TPI, ehk tipp või rauakool, nüüdne Tallinna Tehnikaülikool
Seal tõmmati ikka kohe tihedalt liistule. Suur sport jäi ka tasapisi kõrvale, viievõistlust ja tipikooli mul küll kaua koos harrastada ei õnnestunud.
Liivalaias oli küll matemaatika päris kõva, aitäh õpetaja Tirole... aga tipis erikoolidest tulnute kõrgema mati oskused võtsid ikka selja märjaks. Ja õppejõud joondusid muidugi nende järgi. Alles teisel kursusel hakkasin uutmoodi õppimisstiilile kuidagi pihta saama. Enam keegi ei kamandanud ega kontrollinud iga päev, ise tuli oma tegemisi ja aega plaanida.
Peaaegu viiendiku õppimisajast neelas sõjaline ettevalmistus, ohvitserikoolitus, mis sai omamoodi kummalise ja naljaka puändi sõjaväelaagriga Gussevi linnakeses Kaliningradi oblastis. Aga see on hoopis eraldi lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar