Püüdsin teha üpris rahulikult (keskmine pulss oligi 135), aga aeg tuli vaatamata mitte parimale vormile 2 minutit parem kui eelmisel aastal. Lisaks omavanuste seas 2. koht. Peab muidugi tunnistama, et 2 head meest olid seekord ära ka. Ainulaadne võimalus võitmiseks, rõõmu rikkus ära üks lätlane. Jumal temaga.Ujumine oli raskevõitu, hingamine oli väga kinni. Kalipso tegin küll ümber, aga see sentimeetrike ikkagi ei aidanud. Peab dekoltee veel seksikamaks tegema, serv surub ikka kõrile. Mul on muidugi ka mingi foobia selles suhtes.
Algus oli ülikerge, kombe tõstab ju kenasti veepinnale, imehea on ujuda, hiljem läksid siiski käed kangeks ja lõpp kujunes stiilivabaks vehkimiseks. Mu ujumistreener oleks seda tehnikat nähes nurka maha istunud ja lihtsalt nutnud. Ujumisaeg peaaegu sekundipealt sama, mis eelmisel aastal.
Katastroofiliselt aeglased oli mu etapivahed, eriti ujumiselt rattale minek. Peab vist eraldi harjutama kalipso seljastsaamist, mul oli selja tagant luku nöörigi tabamisega raskusi. Siis jäi ta veel igale poole kinni, suure rapsimisega kadus tasakaal ära, pidin istuma, et nahk seljast kooruks. Kohutav. Kõrvalist abi ei tohi ka kasutada. Abilisi oli mul muidu lausa kaks, Ulla ja Kati, aga ise olin möku. Rattasõiduks valmispandud ninaplaaster tuli kohe maha, sest märjale nahale ei jää ta mitte. Oleks pidanud raiskama veel mõne sekundi ja nina korralikult ära kuivatama. Jooksudistantsiks oli Kati mulle nokkmütsi kaks korda mõnusaks külmaks ja märjaks teinud, aga ise unustasin võtta ja pähe panna. Vaevlesin päikese käes silmavoolavate higiniredega.
Ratas tuli hästi välja. Esimesed 2 kilomeetrit oli küll veel ujumise hingeldus sees, aga siis läks lõbusamaks. Tuulessõit oli lubatud ja sain kenasse viiesesse gruppi. Minu töötegemisvoor oli küll vaevaline, tempo veidi langes siis, ühe vedaja puhul saime isegi üle 40 km/h sisse. Ühel tõusul lagunes see grupp siiski ära. Ühed läksid eest ja keegi kadus tagant. Kahekesi ühe selliga vajutasime lõpuni, sõbralikult vaheldumisi vedades.
Peakohtunik oli karm, kuna tuulessõit oli seekord lubatud, triatloni lisalenksud võisid olla vaid lühikesed (mitte ettepoole pidurikange ulatuvad) ja eest sillatud (mitte teravate otstega). Minu oma sobis, teistsugused pidi maha kruvima, ei halastatud ka mitte kõige kõvemale mehele Kotšegarovile. Kuna ta miskipärast ei saanud või ei tahtnud oma kitsesarvi maha keerata, piirduski tema etteaste vaid ujumisega.
Minu rattasõidu aeg oli pea 3 minutit parem, kui eelmisel korral, selle võib aga selgelt tuulessõidu arvele kirjutada.
Jooks oli tömp, samm raske, lisaks veel mingi tobe maokramp. Läbi valu sai asi siiski ära tehtud, enam-vähem sama ajaga, mis eelmisel aastal. Tänu haigele jalale pole küll ülearu palju trenni ka tehtud, selge arenemisvõimalus.
Järgmised etapid nüüd nädala pärast Valgas (otse firma suvepäevadelt, hmmm..), Väinjärvel (mille pean jälle kahjuks vahele jätma - ei raatsi loobuda Portugalireisist), siis 6. etapp koos Eesti meistrivõistlustega Viitnal (olümpiadistants) ja viimane Elvas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar