Viimasel hommikul enne kojulendu sõitsin veel Parc Güell'i, jajah, järjekordne Gaudi-maailm, aga mulle meeldib sedasorti hullus. Metroo otseliiniga sain sinnakanti, edasi oli keerukam, kohalikud ei liialda just silditamisega. Õnneks märkasin pisikest viita, mis juhtis suurelt teelt kõrvale, siis ronisin seda mäge mööda pikalt üles, see oli mul teada, et kuskil üleval ta on. Suuremal osal tõusust on ka eskalaatorid
Edasi läks lihtsa loogikaga - kui mingi teeharu hakkas minema allamäge või lõppes tupikuga, oli see vale tee. Kohale jõudsin, isegi veidi enne ametlikku avamist kell 10, nii et sai mõned pildid ilma inimesteta teha, veidi hiljem olid kõik nurgad ja nurgatagused põhiliselt jaapanlastega täidetud. Väga terav päike ja tugevad varjud olid nagunii parajaks pähkliks pildistamisel. Kahveldamisega sai mõnel pool veidi aidatud, pean tunnistama.
Güell oli see härra, kes Gaudi fantaasiad materiaalseks rahastas. 1900-1914 on algselt see park valmis tehtud.
Kogu park on mäe külje peal, mööda kaljuäärt läks ümber kogu pargi käik nagu rangsajajalgse kõhualune
Üleval terrassid, lahtiste väljakutena ...
... või tihedalt sammastega täidetuna. Lainurkobjektiiv, aga postid on tegelikult ka viltu
All "piparkoogimajakesed"
Ja keskel trepid, mõistlik, eksole
Mõnus no-shopping reis läbi, nüüd tagasi Eestimaale, kust on rõõmsaid uudiseid - kõige tüütum lauluvõistlus on läbi saanud ja kergejõustikus on tulnud kaks Euroopa meistrikulda
1 kommentaar:
mõnus. suve-ja lõunamaaigatsus tuleb neid ilusaid pilte vaadates.
Postita kommentaar