Pikk ujumine kalipsoga. Dekoltee on liiga kõrge, ilmselt tuleb seda veidi ümber lõigata ja liimida - ujudes on tunne, nagu kellegi käsi on kõril.See hülgenahk tõstab siiski mõnusalt, ujuda on palju kergem, aeg tuli 5 minutit parem kui Pühajärvel eelmisel pikal triatlonil. Ja mõnusalt soe on muidugi.
Rattasõit oli edasi-tagasi kruttimine maanteel, võrratult lihtsam rada kui Pühajärvel, aegki 8 minutit parem. Oli päikest, aga ka vastikuid külmi vihmahoogusid. Rattakingad lirtsusid, jooksma minnes olid jalalabad tundetud - ainult vaadates sai aru, et jah, ikka on jalad olemas ja omad.
Jooks oli vaevaline - kuus 1.6 km ringi voortel üles-alla ketramist. Hea meel siiski ootamatust tahtejõuilmingust - suutsin end kolmandalt kohalt teisele pressida. Eriti sellest, et viimasel ringil sain solvunud kolmandaksjäetu siiski selja taga hoida, kuigi rünnak oli äge. Aitäh kohtunikule, kes igal ringil kõva häälega teadustas, mis ees või taga toimub.
Nädal enne Viitnat sai Kosel käidud sprindidistantsil (0.75 + 20 + 5) hülgenahaga ujumist proovimas.
Ja kalipsot auhinnarahaga tagasi teenimas. No luku paela jagu vähemasti :)
Tulevane raudmees Remi Rasmus käis ka asjaga tutvumas.
2 kommentaari:
palju õnne!
ma tõstan mütsi selliste enesepiitsutajate ees.
ise ei ole küll võimeline selliseks ega leia endas isegi mingeid alg-geene vabatahtlikust maratonnäljast.
12 km jalgrattasõitu päeva on piisav adrenaliin, eriti veel kui need esimesed 6 km on sõidetud töölehilinemise hirmus.
edu edasisteks katsumusteks!
tähh tähelepanu eest!
aga eks see piitsatamine toimub varjamaks ohjeldamatut loomuomast laiskust :)
Postita kommentaar