Puhhhhhhhh....

Selleks hooajaks siis triatlonidega ühel pool.
Päris kergendav on olla teisel pool.
Kõvadel meestel on muidugi nädala pärast veel Eesti täispikk Ironman ees.

Viimane, seitsmes etapp tulikuumas Elvas oli üpris kurnav. Tahtejõud nirises koos higiga mööda selga alla, kolmandast kohast ettepoole end suruda ei suutnud. Sellest siiski piisas, et karikasarja kokkuvõttes teiseks tulla. Omasuguste seas, muidugi. Masters, nagu mujal maailmas viisakalt selle klassi kohta öeldakse ;)

Verevi vesi oli nii soe (24), kalipsod olid võistlusmääruste järgi lausa keelatud, ometi tuli hooaja parim aeg. Ka koguaeg oli hooaja parim, tõsi, jooks oli 4.8 km 5 asemel (neli 1.2st ringi). See-eest päris vastikute tõusudega ja rannaliiva pole ma ka kunagi nii vihanud, kui igal jooksuringil ühel lõigul :P
Rattasõit oli edasi-tagasi Rannu teel, see oli ok, ujumine ka, jooks on ikka see, mis häbematult palju arendamist nõuab. Eks järgmisel hooajal näeb...

Tore hooaeg oli, uued meelivad ja abivalmid tuttavad on juba ise väärt asi. Vägevatest elamustest rääkimata.

Triatloni neljas ala jäi seekord ära - Ulla oli tubli autojuht, mina sain mõnusalt lösutada, silma kinni lasta, juua, ohjeldamatult juua ja vahepeal teeäärseid lehmarullbiskviite pildistada.