laupäev, 18. august 2007

Terra Feminarum

Nargen, Nargö, lihtsalt Naissaar – koht, kuhu polnud enne kunagi sattunud, kuigi elan sealt päris täpselt 10 kilomeetri kaugusel. Pole vaid üle vee osanud astuda.

Seda korda viidi ja toodi – luksusliku katamaraaniga sinna ja veidi sportlikuma jahiga tagasi. Tuult ja lainetust oli üksjagu, nii et minu suhteliselt nõrk meretaluvus viis päevase söögisaldo nulli. Söödud sai saare peal ühe sõbraliku firma kulul aga kõvasti.

Fotokas oli kaasas, aga peale esimest klõpsu katamaraanil sai selgeks, et rohkem pole mõtet – mälukaart oli jäänud koju kaardilugejasse…Paar telefoniga tehtud udust illustratsiooni siiski siia panen.

Eksootikat ja omapära oli igal sammul. Algatuseks kohe rongisõit – mürisev hiigelsuur vedur, mis vaevaliselt mööda kõveraid ja looklevaid imepeenikesi rööpakesi enda ees vaevu koosseisvat vagunit lükkas. Päriselanikke on saarel praegu täpselt üks, sellesama veduri juht. Aga raudteid on saarel vist küll maailmarekordivääriliselt. Hiljem lahtises veoautokastis mööda saart rallides ületasime kümneid kordi erinevaid raudteeharusid. See on ikka tõsiselt sürr elamus.

Tore noor poiss (sel ajal tore, kui ta ZIL-iga parasjagu meid mööda künkaid ei kihutanud) oli giidiks. Asjalik ja veidi konspektlik jutt, aga kui juurde küsida, sai palju väga huvitavat teada.

Kaljustete Omari küünile sai pilk peale heidetud, ilus, ahvatleb sinna mõnda etendust vaatama sõitma küll. Ainult palun, mitte pähklikoores ja tugeva tuulega. Küün ja elamine on ehitatud kohale, ku sündis ja elas vinge astronoom Bernhard Schmidt. Kahjuks oli ta huvide hulgas ka lõhkeainetega mängimine, mis näppude äralendamiseni viis. Gangreeniohus lõigati ära terve labakäsi, vaatamata sellele lihvis ta oma ühe käega observatooriumitele nii täpseid peegleid ja läätsi, et masin ka järele ei tee. Leiutas ja valmistas ka erilise kaamera, nn schmidti kaamera, mida praegugi tähetornides taeva veavabaks pildistamiseks kasutatakse. Kross on selle kõik Vastutuulelaeva kirjutanud.

Imeilus puukirik on taastamisel, ootab heade inimeste annetusi, et pääseda nõukasõdalaste heinaküüni staatusest.

Miinitehasest on järel koletud betoonist raudteeperroonid ja mõnedkümned (loodetavasti) tühjad miinikestad. Need on nüüd kaitse all, koduaeda poppi roostes monstrumit sealt enam ei saa. Isegi Mati Karminile ei anta enam skulptuuride tegemiseks.

Kommentaare ei ole: