Tulbimaal

Käidud.
Keukenhofis.
Ja nüüd pikendatud jutt ka tehtud.
Esimest korda vist olen pahur Firefoxi peale. Piinlik kirjutada siia, et best viewed in Internet Explorer, aga nii see on. Muidu on plaanitud paigutus kõik pekkis. Püüdsin küll igasugu nippidega, nii br-reavahetuste kui vägisi tehtud tabelitega, aga blogspot ajab mingi oma ebastandardse kujundusjura sinna sedasi peale, et tulirebane paigutab asju täitsa ettearvamatult, kui teksti sees ka pilte juhtub olema :(
Jah, jah, tegelikult on muidugi blogspot rohkem süüdi. Või mina ise, kes ei viitsi mingit korralikku blogialust otsida või ise teha. Nii et nurisege minuga, kommentaarium on avatud. Ja üldse oleks tore mingitki tagasidet saada. Kasvõi vigade või ebatäbsuste kohta, ise ju ei näe :)


Muidugi oli ilus. Hingematvalt. Silmilukustavalt. Sõnulkirjeldamatult.
Tahaks öelda, et eks pildid räägivad enda eest, aga kahjuks ei räägi. No ei tule välja, kuigi oli laenuks päris hea aparaat kaasas. Aga ei see tee ise midagi, kui ikka ei oska. Ja möku oled. Sätid igasugu sätungeid, püüad tark ja kaval olla, mingil hetkel leiad, et ei, automaat oskab paremini kõike määrata, aga siis unustad ikkagi näiteks käsitsifokuseerimise peale :) jne jne. Peaks ikka natuke õppima kuskil seda asja.
Samas tahaks kuidagigigi saadud elamust jagada.

Alguses oli isegi hea meel, et teravat päikest polnud, algajal keeruline nende teravate varjude ja värkidega. Aga nüüd vaatan, et kuidagi hall ja ilmetu on tihti see lugu. Kohapeal oli eredam ja psühhedeelsem kõik, jah, just nagu mingeid seeni oleks söönud.

Tegelikult väsitas muidugi ära, vaimustavalt ilusat oli korraga liiga palju, liiga agressiivselt ja suurtes kogustes. Ilu vastuvõtmise ülemine piir tuli kätte. Viimane tund viiest olingi juba selle piiri taga.


Kuskil poole peal näiteks hakkasin igatsema vaatepilti, kus oleks suuuuur rahulik muruväljak ja selle keskel ainult täpselt üks õis. Näiteks valge tulp. Vot see oleks olnud nagu päts leiba näljast nõrkevale.
Valged tulbid olidki minu vaieldamatud lemmikud.
Ulla jällegist oli võlutud hüatsintidest. Neid oli ka ikka igasugustes enam ja vähem võimatutes toonides ja suurustes.

Tulbid, nartsissid, hüatsindid, anemoonid. Sekka vahelduseks ka muid lilli. Põnevalt ja maitsekalt miksituna.



Oli kauneid mustreid,






lihtsalt sülemeid,





oli hea vaadata nina ligi pistes





või eemalt, lihtsalt kauni vaatena:



Jah, Ulla filmis ka, aga seal on juba aparaadi viga, et tulemus kehvnoi, kuhugi üles riputada ei ole paslik.



Oli midagi ka Maria Eliisele:


Pargis oli sätitud ka igasuguseid asju, mis pildi veel põnevamaks tegid.
Erinevaid istumise ja astumise atribuute näiteks:






(koduste pontude järele tuli kohe igatsus)

Kõik lilled ei mahtunud õue ära, osa oli ka katuste all:




Lisaks suurele ilupargile oli samas kõrval näha ka meeletuid lillepõlde


No ja kõige lõpuks leidsin siis ka oma üksiku lillekese :) Kahjuks mitte lemmikvärvi.

---

Sel aastal on Keukenhofi aed 20. maini avatud, kes sinnapoole juhtub, käige kindlasti ära.
Keda materiaalne pool huvitab, siis -- pilet on 13 eurot, autokoht 5 eurot, kullakambriskäik 30 senti :), pisike pudelike tavalist vett 2.5 eurot (!).

---

Kui juba sealkandis olime, siis põikasime korraks ka Amsterdami. Jajah, need lõputud kanalid ja sillad... "Amsterdam ei ole Põhjamaade Veneetsia," ütlevad hollandlased nördinult, "Veneetsia on Lõunamaade Amsterdam". Ja jalgrattad ja jalgratturid ... vist ainult Hiinas näeb neid rohkem korraga. Ja kõik on sellised, noh nagu sõjaaegsed :) Ainult ühte mtb-d nägime, aga seegi oli väga närbi välimusega.



Öö oli veel kaugel, punased laternad polnud veel süttinud, nii mõnedki punased kardinad punaste markiiside all olid siiski juba avali ...
Otse nende neidude pildistamine ei ole seal hea toon, nii et sai siis sedasi klõpsitud ... 'läbi hobuste' või üldplaanina ;)





Päevane astumisnorm oli ammu lõhki, teadsime ka, et veidi tõbine Mia ootab väga- lasime end koju navigeerida. Jürist on ikka hullult abi. Selline hea ja kindel tunne on, kui selline 'tark mees aknal'. Muidu sahmi sõidu ajal igasugu kaartidega ja ikka paned valet rada pidi.
Pilt on jälle kehvalt fokuseeritud, aga kiirteel sõidu pealt ei olegi väga kena fotoaparaati sättida :P
Jüri on vahel veidi tüütu oma eel- ja päristeadetega, aga pole hullu, õigesse kohta jõudmise nimel kannatab selle näägutamise ära. Tegelikult on kogu info kenasti näha ka, kui hea muusika kõvasti mängib, pole juttu vaja kuualatagi. Teede pilt on ekraanil, all aga vihje, mis sündmus (rivistumine, pööre vms) ja kui pika maa taga meid ootab, siis ka info arvatavasse sihtpunkti jõudmiseks kuluva aja, saabumise kellaaja ja sõita jääva tee pikkuse kohta, auto kiirus ja lubatud kiirus sellel teelõigul, samuti teede tähised ja asulate nimed. Mõnus.

Keukenhofist ei teadnud ta kahjuks midagi. Õnneks oli mul meeles, et lähedalasuva linnakese nimi on Lisse, lasin tal selle keskele navida. Kui siis Lisses siltide järgi Keukenhoffi hakkasime hoidma, siis oli Jüri veidi pahur küll, kamandas meid paremale, kui tahtsime vasakule minna ja lõpuks, vahetult enne Pargi väravat teatas, et 'esimesel võimalusel pöörake ringi!" :))