Eesmärk on Mont st Michel, aga täiesti juhuslikult jääb teele ette ka eesti keeles olematuid ülivõrdeid vajav Granville. ’Walled town’, nagu teatmik ütleb – sinine-sinine meri ja kaljuseinale kleebitud linn.
Sõidame üles kaljude otsa, ahmime vaadet ja klõpsime mõned pildid. Linn on 15. sajandil inglaste ehitatud, kuidagi seotud ka sellesama st Micheli kindlusega.
See pilt on ühe meditsiiniajakirja seeriast "Meie ja kuulsused" -- Bruce Willisega loodust nautimas.
No ja siis .... Mont-Saint-Michel.
Väidetavalt on see siluett üks Prantsusmaa ilusamaid vaatepilte. Seda on raske hinnata, me pole kõiki vaatepilte näinud, aga meie reisi kenam vaade oli see kõigutamatult.
Asi sai alguse 708. aastal pisikesest palvekojast. Hiljem ehitati suuremaks ja 10. sajandil sai sellest benediktiini munkade klooster . Prantsusmaal oli neil sellidel ikka kõva mõjuvõim. Kloostrist sai tasapisi palverännakute sihtpunkt. Eks ta on seda praegugi. Tõsi, enam ei tatsutata sinna jala, oma risti seljas kandes, vaid:
Peale prantsuse revolutsiooni sai sellest aga poliitvangla.
Hetkel on ta lihtsalt üks suur ja ilus vaatamisväärsus. Tõsi, tegutseb ka klooster, kus elab väike kogukond benediktiini munki.
Tõusu ajal ümbritseb mäge vesi, meie sattusime sinna sügava mõõna ajal. Mäe jalami parklas on sildid hotellis elajatele, mis kell nad peavad oma autod ära veeretama, et mitte hiljem vaid soolveest paistvat antenni imetleda.
Praegu siis ümberringi suured liivaväljad. Astun inimsummast veidi eemale, lähen mööda merepõhja ühe jäänukjärvekese poole, et saada pilti, kus ikka natukenegi vett ka peal oleks. Njah, merepõhi on täis ootamatusi, üks neist imes mu ühe jala kuhugi. Ma ei ole vist ainus selline veidrik, see tundub olevat lausa probleem -- igatahes märkas Mari kraanikaussi, kus sildi kohaselt võis vist kõike teha, ainult mitte jalgu pesta.
Aga pilt sai tehtud.
Ronisime nii kõrgele kui saime, imetlesime vaateid, keskaegset ehituskunsti, ühesõnaga olime turistid. Aga meile kõigile meeldis see. Iga väiksemgi detailike tundus huvitav, pani mõtlema, miks ja kuidas see kunagi just sellisena tehti ja mis elu seal praegu elatakse.
Tagasitee algas korraliku autoummikuga. Tundus, et enamik ’palverändureid’ tahtis just sel hetkel tagasi rännata. Meid ootas ees umbes 700 km autosõitu, päike kuumas, järjekord venis sigavaevaliselt, uni piinas ko-hu-ta-valt. Esimese vasakpöörde magasingi sõna otseses mõttes maha. Rando hüüatus walkie-talkie’s , et mööda panite! äratas ja siis ka täiega, kogu järelejäänud teel polnud unega mingit probleemi.
Eks hiljem aitas ka Buffalo Grilli suurepärane kange kohv. Ja steak ja õunakook olid ka tasemel. Jüri vallatuste tõttu oleks me sellest peaaegu ilma jäänud. Aga sellest oli juba ühes teises jutus juttu.
Tagasiteel oli mitu kohta, kus oleks tahtnud pikemalt ja rahulikumalt tuiata, aga öö pressis tihkelt peale. Caen, Rouen oma imeliselt õhulise torniga katedraaliga, uhke tunneliga läbi valge mäe (dolomiit?), veelkord Amiens ... ehk kunagi hiljem ...
Amiens’st St Quentini poole viis uus kiirtee, millest Jüri ei teadnud alguses nagu midagi, üritas meid ringiga koju juhtida. Kui vägisi sinna peale sai keeratud, siis veidi aja pärast tunnistas seda siiski küll. Hmm, huvitav, kust ta selle teadmise siis endale hankis? Mingid kõrgemad jõud? Aga tee oli hästi-hästi tühi, ilmselt olid ka teiste autode George’id peast veidi puudulikud.
Mia väsis viimasest autootsast ikka hirmsasti ära. Ei ta nutnud ega kurjustanud, lihtsalt luges järjest asju ette, mida ta tahaks teha. Selge varjatud vihjega alternatiiviks turvatooli kinniseotult istumise asemele. Sealhulgas kõlasid soovid lund limpsida, pahal onul jalad ära murda, lihtsalt keksida ja nii edasi ja nii edasi. Isegi see, et tahab meiega koos Eestisse ära tulla :)
Cambrai’s tegimegi veel viimase keksimis- ja kohvipeatuse, siis tulid juba Valenciennes ja Prantsusmaa piir, valgustatud, aga viletsama teekattega kiirtee ja ... kodu, magus kodu.
Kokku tuli autosõitu 3 kilomeetrit vähem kui 1300. Kodust eemale sõites valisime väiksemaid ja põnevamaid teid, vaid ühe korra käisime maksulisel lõigul ja sedagi vaid 1 euro eest. Tagasitulles põrutasime aga maksimaalselt kiiresti ja otse, igasuguste silla- ja teemaksude peale läks üle 20 euro, vahepeal läks täpsem arvepidamine täitsa sassi.
Igaühe eraldi ja kõigi ühine arvamus oli, et üks huvitav ja väga vahva reis oli.
Autoga on hea .. jõuab lühikese ajaga palju, kiiresti ja väikese vaevaga.
Samas mu unistus on ikkagi teha rattaga üks metsikum reis. Näiteks see kuulus Santiago de Compostela rada... Jah, seesama. Või siis Assoorid, sõita need saared või mõnigi neist igatpidi läbi. Vaese mehe Uus-Meremaa, nagu kuskilt lugesin :) Stokist läheb sinna vahel väga hea hinnaga lende.
Aga sellest ma ju kõvasti ei räägi, muidu ei lähe täide ;)
Ja Randoga on meil üks hoopis pöörane mõte. Aga sellest ma ei räägi üldse :)
2 kommentaari:
No lihtsalt super! Esiteks, imetlusväärselt imetlusväärne ülevaade. Loen ja naudin, nagu oleks ise kohal olnud. Õige mitu 'hea puzzle' pilti nägin ka (väiksed erivärvi majad jõe kaldal oli eriline lemmik, ic - küll sellega oleks nikerdamist).
Mulle tundub, et isegi mina, kes ma eriliselt pikki autosõite lülin, oleks sellise reisi "välja kannatanud".
Aga mulle meeldib väga rahulolu teadmisest, et te emmega koos midagi ette võtnud olete ja selle nimel olen nõus kergelt sinakana (kadedust ikke) kuid täiesti rahulikult oma peret ja muid loomi valvama. Nii tubli minust :)
aga palun, Kissu:
Lõigu lahti ja pusi :)
Postita kommentaar