Jazzkaare esimene ots

... on lahti tehtud, eile õhtul Lillepaviljonis.

Kaasavõetud veidi pikema toruga fotokas andis justnagu õigustuse suhteliselt lava ligidale ennast sättida :)
Rahvas seisis kõik püsti, istekohti polnud, nii et ega ma väga kedagi ehk ei seganud ka :P
Ere-ere-eredaim mulje muidugi Sofia Rubinast projektiga Sonja Créme (miks selline nimi, ei tea mina), Kaire Vilgats toetas teda oma suure häälega ka kenasti, väga vinged pillimehed ka.

"The moon is the same moon above you
A glow with its cool evening light
But shining at night in Tunisia
Never does it shine so bright ..."

(laul on kananahatav, laulja(d) ülihead, muidugi tulid ka meie Tuneesias puhkavad kullakesed meelde).

Moloko 'Sing It Back', Stevie Wonderi 'Superstition', ...
kõik oli ikka väga kõva.


Avasõnu öelnud Märt Treier oli mõõdukalt vindine, aga see kuidagi sobis sinna õhustikku :)
Rahvas oli kontserdiga silmnähtavalt rahul, kuid siiski üpris vaoshoitud. Keset vihmasadu tuli korraks ka loojumiseelne päike välja ja valas Lillepaviljoni suurtest akendest ilusa valguse sisse. Juba kontserdi algust ootava publiku seas levis jutt, et Anne Ermil on päikeseloojang igatahes tellitud akna taha.

Sofia hoogne Let's get boogie äratas küll kõik meeled ja keeled, ühislaulgi tuli välja, tantsust rääkimata.




Teine osa oli oluliselt instrumentaalsem ja jahedam jazz: Villu Veski koos läti vist kõige kõvema saksimängija Deniss Pashkevich'iga ja kitarristi ja laulja Braz Luiz Lima'ga Brasiiliast. Pashkevich näppis ka muid pille ja riistu, laulis ja rääkis otse ning läbi vocoder'i.

Villu Veski puhus erinevaid sakse ja võlus oma Apple'ist elusale muusikale vägevad house'ilikud taustad ka taha