Vaatame selle oopus-dei ka päevavalgel üle. Tegelikult on see püha Joosepi katedraal, ehitatud üpris hiljuti. Kogu linn on uuesti üles ehitatud peale teist maailmasõda, sest siis tambiti see vana ja uhke ajalooga tähtis sadamalinn täitsa maa sisse. Kahjuks ei ole uus stiil just silmipimestav. Täiesti sõltumatult tuli meil Randoga võrdlus Minskiga – laiad tänavad ja alleed, väga ühetaolised majad, ei mingeid üllatusi ega põnevusi. Nojah, see Joosepi maja torkab küll silma, vähemasti oma uskumatu kõrgusega. Rando prantslannast töökaaslane imestabki hiljem, et mis me sealt Le Havre'ist otsisime, et see pole üldse turismilinn. Nojah, aga me olemegi natuke kriipid oma reisidel :P
Samas on Le Havre omapärane eriliselt puhta merevee poolest. Mõelda – suur sadamalinn ja supelrannal on lausa 2 sinist lippu. Teatmik kommenteerib, et seal on ka tõesti VÄGA puhas vesi. Seda me imestasimegi, et keset linna on kanal ja selles veekorvpalliväljak. Tavaline oleks sellises kohas näha ujumas paari roostes poid ja surnud kajakat.
Tõsiselt vägev elamus oli Le Havre’ist välja sõites sild üle Seine’i jõe. Sillad, kui täpsem olla. Esimene tavasild, aga väga kõrge kaarega, ameerika raudtee tunnet tekitav, järgmised kaks lummavate trossidega pikad-pikad ja samuti kõrge kaarega vantsillad. Videokaamera aku otsustas sel hetkel muidugi tühi olla...
Teisel pool silda on väike vana sadamalinnake Honfleur, kuhu jäi meie kõigi süda...
Laenake, head inimesed, ülivõrdeid. Ma ei hakka siin ise pingutamagi. No ON ilus ja armas linnake. Tehtud panoraamvõte ei suuda seda kindlasti edasi anda, see on nagu lukuaugu kaudu telekast jalgpalli vaatamine.
Eks tõestuseks on seegi, et 19. sajandil käis seal koos palju kuulsaid kunstnikke, jõid meeliergutavaid jooke ja maalisid kenasid pilte.
Jätkame teed Calvadosi maakonnas. Hämmastav kokkusattumus, eksole, igal sammul on siin viited õuntele, siidrile ja calvadosile :P
Täiesti kogemata põrutame mööda Calvadosi pealinnast Lisieux’st, Jüri süü, selge see J.
Näeme imeilusaid rookatustega õunapuskaritalusid, tohutult hobusekasvandusi ja peame pikemalt kinni Pays d'Auge’is kuulsas kalvadossimõisas Chateau du Breuil’s. Ülivõrded on mu nõrk koht, palun lihtsalt uskuda, et see ON lahe koht. Kena mõisahoone, mille üks tiib tundub küll olevat kuidagi lääpa tallatud.
Pole maailma suurim kalvadossijooja, aga mõisapoest sai nii üht kui teist ikka kaasa ostetud. No niiiii kihvt koht oli nohh.
Edasi Normandia ranniku poole.
Caen on ka tähtis linn, kus peaks ära käima, aga seekord uhame mööda, meri kutsub.
Teel teeme küll peatuse võluvas käsitöökeskuses, La Poterie du Mesnil de Bavent on asja nimetus, aga peale savipottide ja –kujude tehakse seal kohapeal ja müüakse ka klaasist, paberist, tinast ja jumal teab veel millest asju. Peamaja on tõeline printsessiloss, meeletu hulga detailidega, mida võibki uurima jääda. Iga maja katusel ronivad savist kassid ja muud linnud. Caen'i ja Cabourg'i vahelisele teele sattudes tasub kindlasti läbi astuda. Aastast 1842 on see seal juba olnud, küllap on veel mõnegi aja.
Kui rannikule jõuame, on suur ameeriklaste surnuaed juba kinni. Esimene lahingute hõng tuleb Gold Beach’ilt. Kulda pole sealt kunagi leitud ja ka liiv ei näe välja kuigi kuldne, lihtsalt see briti väeüksus, kes seal randus, oli koodnimetusega Gold.
Sakslastel oli mitu aastat aega rünnakuks valmistuda. Võimsaid kindlustusi oli nii kaldal kui ka vees, osa neist praegugi näha ja käega katsuda.
Vaikne ja pühalik õhkkond, mis paneb tasa astuma ja sosinal rääkima.
Mia ei saa sellest midagi sotti, ega me ei ürita ka. Mõnus on vahelduseks vaielda temaga valgete lehmade üle, kelle kohta Mia väidab, et need on lihtsalt hästi puhtaks pestud.
Järgmine kaunisrand - Omaha Beach, jänkide 1. jalaväediviisi maandumispaik. Väga paljudele viimased sammud siin maamunal … Pilt nagu teletupsumaal – aegade jooksul ümardunud ja roheliseks kasvanud pommiaugud ja –künkad.
Ongi teletupsud?On aimata ilusat selget päikeseloojangut, Omahas tundub siiski vara olevat, sõidame edasi. Rannajoon keerab aga põhja, poolsaareks, nii et kui Gefosse Fontenay’s jälle mere äärde keerame, loojub päike mitte merre, vaid poolsaare puudesse.
Hea tahtmine oli ka poolsaare tippu Cherbourgi sõita, Legrandi filmimuusika juba kummitab kõrvus, aga tundub, et viimaseks päevaks jääks siis liiga pikk ja tormav sõit. Lõikame risti läbi poolsaare, üritame ööbida Saint Lô’s. On laupäeva õhtu, pühad pealegi – F1 hotell on ääreni täis. Klass parem ETAP ka, seal on aga lahke ja abivalmis pehmevõitu poiss, kes helistab kuhu vaja ning sebib meile kohad Lunotelis. Kallim, aga uhkem ja mõnusam. Siiski odavam kui veel klass vingemas IBISes. Sööme, joome kalvadossimõisast ostetud siidrit, lobiseme ja .. unustame võtme tuppa. Nojah, ei ole vist ilus sel puhul endast meie-vormis rääkida :P
Nagu öeldud – nendes hotellides ei ole öösiti personali. Istu kasvõi maha ja hakka nutma, aga tuppa ei saa. Üritame ust avada krediitkaardiga nagu filmides ikka tehakse. Muidugi õnnestus. Kaardi rikkumine. Õnneks oli see siiski vaid mingi kliendikaart, Rando oma pealegi, sest minu omad olid ju toas. Lasime all fuajees mingit kõvastiplärisevat kella, otsisime igasugu riiulitelt ja sahtlitest mingeidki vihjeid, koputasime igale uksel, mis vähegi hotellitoa ukse moodi ei tundunud – ei midagi. Lõpuks Mari leidis hotelli bukletilt mingi telefoninumbri, kus vastas unine hääl ja küllalt kärmelt oli kohal veel unisem hääleomanik ja tegi ukse lahti. Miskipärast vabandades :) Võib olla ta siiski oleks pidanud kuskil leti taga ootama, millal minusugune tuisupea selle võtmetrikiga hakkama saab?
Päeva autosõit oli vaid 240 kilomeetrit. Kilomuljeid lugematult.
