Fotojaht 9/ Puud ja põõsad

Kõigepealt oodatava meeletu ja uputava roheluse asemel üks tagasihoidlikum kuju:

Puu või põõsas? Allikad väidavad, et ebatsuuga võib kasvada 30 m kõrguseks. Maailmarekord lausa 128m. Selle jagu on talle me koduaias ka ruumi varutud. Ülespoole.
See tüüp aga ajab võrseid laiali ja vallutab territooriumi. Justnagu bridžimängu kuldreegli järgi: "Kõigepealt piilu vastase kaarte, enda omi on aega uurida küll".


Teise koduse tegelase kohta ei oska samuti öelda, on siis nüüd puu või põõsas. Selge on see, et ta parasjagu poegib ohjeldamatult:


Värske jätk seeriale 'Kuhu kaovad põõsad ja puud' koos vanemate meenutustega:

Meie aiatagune heinamaa ja mets 23. septembril 2006:

4. märtsil 2007
ja 26. mail 2008

Käi jala

Isegi kui üritan muud teha, kukub välja 'käi jala'.
Eile ajasin sel kevadel esimest korda välja maanteeratta ja esimest korda üldse proovisin Tabasalu-Muraste uut ratta-uisu-jms-teed. Muidu kena, sile ja tore kõik, aga ristuvate teede keskele on tehtud sillutiskividest saarekesed, millel liiga kõrged ja teravad servad. Ma ikka ei valitse maanteeratast nii hästi kui krossikat - ühel hüppel üle selle saare maandusin tagarattaga täpselt saarekese tagumisel serval, kumm pauguga lõhki ja oligi 'käi jala'. Muidugi ei olnud mul jälle ei varukummi ega midagi kaasas. Tellisin Ulla vastu, kes viis autoga ratta ära, ise tatsutasin enesekaristuseks 8 km koju. Koos ümberarvutatud rattatrenniga tuli siis seekord ka me 'Käi jala'-tiimile minu poolt tõhusaim päevapanus - 23822 sammu.

Fotojaht 8/ Liikumine

(Täiendatud loomapildiga)

Nädala fotojahi teema on liikumine. Sobivalt, esmaspäeval sai alustatud jalakäimisega Käi jala ürituse ühes üleilmses eestlaste tiimis.

See tänavakohvikust läbituiskav onu on aga elav koolifüüsika katse - liikumishulk ehk impulss on liikumisolekut kirjeldav suurus, mis defineeritakse kui keha massi ja liikumiskiiruse korrutis.


Objektideks pidid olema küll inim- ja muud loomad, aga olgu siiski üks liikuv asi ka. Kummituslaev.

Sealtsamast Nizzast üks loomapilt ka. Möirgav ja raskestitaltsutatav selline.

Fotojaht 7/ märgid, sildid

Selline karm lugu jäi mobiilisilma ette ilma eriliselt fotojahtimatagi.

Täpsustav tekst poeletil oli veel selline:
"Veise liha märgistamine on esitatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr.170 / 200 artikli 13 alusel".

Seega on arvata, et selliseid killed-ripped-raped-sliced riike on veel.

Mai tseelamus

Võtta üks sügisel ostetud vist kahesajakroonine plekist suitsutuskast,
üks kott lepapuru ja sealt natuke sinna põhja peale,
paar fariinisuhkru tükki fooliumile ja puru sekka,
pool roogitud lõhet (59 krooni kilo),
näpuga soola ja sidrunipipart
ja kõik see lugu pooleks tunniks kuumade süte kohale.
NÄMMM.

Mul on väga piinlik

Ei, mitte nende töllide pärast, kes saasta metsa viivad, nende jaoks ei ole mul ühtegi normaalse inimese emotsiooni. Täiesti emotsioonitult suruks mõne neist sinnasamasse prügi hulka ja saadaks mäele. Aastaks. Või paariks.
Piinlik on enda pärast, et ma ise kuidagimoodi sellest suurepärasest aktsioonist kõrvale jäin. Panin juba novembris end kirja. Siis kui asi jälle soojaks läks, leidsin töö juurest hetkega hulga huvilisi kampa lööma, delegeerisime kohavaliku, suurema pundi kokkusaamise ja afterparty korraldamise ühele tegelasele ja siis sõitsin ära puhkusele. Aprilli viimasel päeval tööle minnes oli kõik nullseisus... Oleks mul siis täna hommikulgi nii palju oidu olnud, et kodusesse kakumetsa lihtsalt teistele appi minna, kesiganes seal siis olidki. Tühja mingitest registreerimistest ja formaalsustest. Nõme. Pisiväike lohutus on see, et ma ise pole kunagi midagi kuhugi metsa viiinud ega jätnud. Sellega aga väga hüpata pole, usun, et 99.99% inimestest on sellised.
Pildil olev on üks osa sellest, mis kodumetsast täna välja tassiti. Aitäh tublidele, minul tuleb see karmaauk nüüd kuidagimoodi ära täita, võibolla muul viisil hea ja roheline olles? Näiteks rattaga tööl käies. Rohkem kui siiani igatahes.