Pikkade pühade ajal ei olnud masinal targemat teha kui pildikogu kokku pakkida. Selliseks suviseks pakiks. Suur pilt ise siin (7.6 mega)
Abiks soft: AndreaMosaic
esmaspäev, 25. detsember 2006
Pildialbum
Õue vaadates on tunne, et peaks vist homme muru pügama. Jõulukuul on see kasvanud igatahes jõudsamalt kui juulis.
neljapäev, 21. detsember 2006
Kaldapääsukesed lõunas
Valgekraelised pääsukesed Kalda tänavalt jõuluhääd viimas ja soovimas lõunaosariikide ühistujuhtidele, Maksimarketi ja vastavatud Maksiköögi inimestele.Meeletu söögiisu tekkis küll, jah, isegi toidu kokkukeeramist oma silmaga nähes.
Kiiruga sai kõhutäitmiseks tagasiteel valitud Kärevere teemaja. Palun, kui keegi vähegi saab, ärge püüdke sedasama teha. Sinna ukse kõrvale tuleks panna sarnane silt nagu praegu on igal suitsupakil.
TK aknast paistis uue kaubamaja seinal meeletu reklaamplakat tühjade riidepuudega ja üheainsa mõttetu sõnaga "Jõulupuule". Alaleütlev kääne. Oleks siis vähemasti saav kääne...
tänase trenni kummituslugu oli
"i wish u a reggae christmas
i wish u a reggae christmas
i wish u a reggae christmas
and a reggae nu year..."
ei pääse jõuludest ei mina metsas, ei maanteel
ega ka nemad jamaical...
pühapäev, 17. detsember 2006
Mõnusat küünlaaega
Lehm läks lakka ehale
ja kana läks kassile mehele,
härg ajas nurgas torupilli
vasikas tantsis varbad villi.
Lehm ajas selga uue kleidi
mära mokki värvis veidi,
kalkun rüüpas kanget viina
kukk jõi kruusist hapupiima.
Peni pennil parti paitas
sälg aga siga sauna aitas,
peremees jagas leivakontsu
terve tall lõi tulist tantsu.
Taevas naeris vintis kuu
kui kits tõi koju kuusepuu,
lammas laulis mää ja mää
küll see jõuluaeg on hää.
neljapäev, 7. detsember 2006
Jüütimaal
Taanis tarkust taga ajamas - uurime ühte asjalikku tarkvara selle tegijate juures ja käime vaatamas, kuidas värk päriselus toimib.
Jüütimaa (Jylland) on Taani mandriosa, siiamaani taanikäigud piirdunud vaid saarepealse Kopenhaageniga. Jüüti murrak pidi taani kirjakeelest kaugemal olema kui rootsi keel. Taanis on käibel oma kroon, aga eurod kõlbavad ka igal pool.
Taani on saanud meilt oma lipu - Dannebrog olevat neile taevast alla kukkunud 1219. aastal Tallinna lähedal sõdides.
Meie jällegist oleme saanud neilt oma kolmelõvivapi. Taani kuningas ise lubas, ausõna.
Vastikult töine reis. Käimata jäi Nordjyllandi kunstimuuseumis ja loomaias ja Hans Christian Anderseni paikades ja ... no tegelikult ei näinudki muud, kui parasjagu auto- või kontoriaknast nägi. Niuks.
Lendame neljakesi läbi Kopenhaageni Aalborgi -- neljapäeva hommikul kella neljast üles, RS ja MM musta-õismäelt kokku korjata ja vurrdi lennujaama. AV tuleb teisest suunast.
Olen kuulekalt valmistunud uuteks nõueteks - otsinud minigrip-kilekoti ja hästi pisikese hambapastatuubi ning habemegeeli.
AV põrgatatakse tollimeeste juurest tagasi ja tal tuleb minna check-in'ist kilekotti küsima. Siis hakkab tal kahju hambapastast- on 20 g võrra liiga suur, salongi võtta ei lubata ja ta otsustab oma koti ikkagi pagasisse anda ... koos Kopenhagenist edasisõidu ja Tallinnasse tagasisõidu piletitega :)
Õnneks tuleb tal see lennukis meelde. Stjuuard hirnub kui põrguline, sest siukest pulli polevat tema veel kuulnud. Nojah - tavaliselt on ju piletid check-in'i tädi käes, kui pagas lindile läheb ja sellist vigurit lihtsalt ei saa tekkida. Arvab, et lootusetu juhtum - kui pagasit ühest lennukist teise viiakse, ei lasta reisijat mingil juhul sinna kottide kallale. Mingi värk sel stjuuardil siiski õnnestub korraldada, võtab maaga ühendust ja kuidagi need piletid kotist kätte saadakse. Hea onu. AV oleks muidu sitsinud nii kaua Kopenhagenis, kuni me ta kotiga Jüütimaal ära käime :)
Jeeeeee, üle tüki aja jälle päikest näha! Silm särab ja rõõm kohe naha vahel. Tuleb välja, et polegi vaja tuhandeid kilomeetreid lõunasse sõita päikese järele vaid hoopis kilomeetrijagu ülespoole.
Kopenhaagenis on hirmus kappamine, vähemalt 3 kilomeetrit mööda saale ja koridore. Alguses palju valesti ja siis natuke õigesti. Ka sise-jätkulennule minekul on tihe turvakontroll, peame pea nabani lahti riietuma. Närveerime kõvasti, sest aega on ülinapilt. RS-a kott on jäänud teisele poole röntgenimasinaid ... neiu hüüab sealt, et meil on iseteenindamine, fakk off, vot tema ei pane seda kotti lindile. Midagi .. RS jälle riidesse, läbi värava tagasi, kott lindile, riidest lahti, läbi värava, riidesse ... :) Jõuame lennukile 2 minutit enne märgitud väljumisaega.
Aalborgis on meil vastas Per, kellega saime tuttavaks juba Düsseldorfis ja kes käis meil külas Tallinnas. Ja kes meile nüüd kaks päeva ägedat demot teeb:)
Sõidame Aarsi, firma L. kontorisse, kus saame üksipulgilise demo nendetehtud süsteemist.
Ja kus sööme-joome end kõrvaauguni täis.
Ja siis veel õhtul eripeenes restoranis fjordi kaldal veel kord täis.
Fjord... noh jah, ei maksa ette kujutada mägesid-kaljusid nagu Norras. Asi näeb välja nagu Volga jõgi keset steppi, aga põhimõtteliselt ta fjord ikka on, lõikab Jüütimaa põhjaosa lausa lõunapoolsest äragi.
Ilm on väga tatine ja külmem kui kodus Eestis.
Hotell kuninglik, hiigelsuure toaga. Nii hull vast mitte, kui Ansipil Jaapanis. Et kui muidu mure, kas pagas lennujaamast hotelli jõuab, siis seal olevat olnud mure, kas pagasi oma hiigelapartemendist üles leiab.
Reede, 8. detsember 2006
Peri Renault'ga 200 kilti lõunasse. Suur auto, me kolm suurt mahume taha enamvähem ära, aga seljatoeke on selline, et peatugi täpselt abaluude kohal... Mõeldud väikeste kuubikukujuliste inimeste jaoks. Ja kindlasti mitte inimeste jaoks, kelle pea natuke valutab.
Kena logistikakeskus, mis varustab maailma suurima M-tähega firma restorane toiduainetega Taanis. Ja kus meie võõrustajate tarkvara kenasti toimib.
Kui on arvamus, et no palju seal M-s esinevaid asju ikka olla saab, siis ... sortimendis on üle 10 tuhande nimetuse.
Käime kõik laod läbi. Peaaegu, sügavkülmast hoiame veidi kõrvale :),
uurime täpselt, kuidas käib picking-packing-dispatching-delivering. Pilti ei tohi ainult kuskil teha.
Ja püüame mõistada, kas kõik see ilus ja sujuv asjaajamine tasub ära röögatut hinnanumbrit ... Kohalikud räägivad päris ausalt ja lahtiselt kõigest, aga kiidavad softi taevani. Nuh, ega Per meid muidu selle kliendi juurde poleks lohistanud.
Logistikakeskusest sõidame Veljesse, kus pakutakse veel üks tapvalt maitsev buffet'-lõuna. Soppamiseks aega ei jää. Peaaegu :)
Näeme kohalikku versiooni Merineitsist. Ei ole väga andersenimuinasjutulik :P
Ja siis pikk sõit tagasi põhja, lennuväljale. Kus meid kingitud vihmavarjudega lennukisse ei lasta. Üks abivalmis tädi mässib nad teibiga kokku ja saadab pagasisse. Kust me nad Tallinnas mõnevõrra räsituna ka kätte saame.
Kviitung antakse minu nimele ja nii vahvat tiitlit pole mul ühelgi dokumendil veel olnud. Nii et olen suhteliselt ainulaadne eksemplar :)
Hommikul õnnestus mul see vihmavari ka hotellituppa maha unustada, pole ju harjunud siukse toikaga koos elama. Check-out oli juba tehtud, aga neiu krõbistas mulle uue uksekaardi ja sain varju ikka kätte.
Igatahes kõvasti arutamist ja mõtlemist nüüd nähtu ja käegakatsutu üle...
Taustaks Rinneradio - Airo
Jüütimaa (Jylland) on Taani mandriosa, siiamaani taanikäigud piirdunud vaid saarepealse Kopenhaageniga. Jüüti murrak pidi taani kirjakeelest kaugemal olema kui rootsi keel. Taanis on käibel oma kroon, aga eurod kõlbavad ka igal pool.Taani on saanud meilt oma lipu - Dannebrog olevat neile taevast alla kukkunud 1219. aastal Tallinna lähedal sõdides.
Meie jällegist oleme saanud neilt oma kolmelõvivapi. Taani kuningas ise lubas, ausõna.
Vastikult töine reis. Käimata jäi Nordjyllandi kunstimuuseumis ja loomaias ja Hans Christian Anderseni paikades ja ... no tegelikult ei näinudki muud, kui parasjagu auto- või kontoriaknast nägi. Niuks.
Lendame neljakesi läbi Kopenhaageni Aalborgi -- neljapäeva hommikul kella neljast üles, RS ja MM musta-õismäelt kokku korjata ja vurrdi lennujaama. AV tuleb teisest suunast.
Olen kuulekalt valmistunud uuteks nõueteks - otsinud minigrip-kilekoti ja hästi pisikese hambapastatuubi ning habemegeeli.
AV põrgatatakse tollimeeste juurest tagasi ja tal tuleb minna check-in'ist kilekotti küsima. Siis hakkab tal kahju hambapastast- on 20 g võrra liiga suur, salongi võtta ei lubata ja ta otsustab oma koti ikkagi pagasisse anda ... koos Kopenhagenist edasisõidu ja Tallinnasse tagasisõidu piletitega :)
Õnneks tuleb tal see lennukis meelde. Stjuuard hirnub kui põrguline, sest siukest pulli polevat tema veel kuulnud. Nojah - tavaliselt on ju piletid check-in'i tädi käes, kui pagas lindile läheb ja sellist vigurit lihtsalt ei saa tekkida. Arvab, et lootusetu juhtum - kui pagasit ühest lennukist teise viiakse, ei lasta reisijat mingil juhul sinna kottide kallale. Mingi värk sel stjuuardil siiski õnnestub korraldada, võtab maaga ühendust ja kuidagi need piletid kotist kätte saadakse. Hea onu. AV oleks muidu sitsinud nii kaua Kopenhagenis, kuni me ta kotiga Jüütimaal ära käime :)
Jeeeeee, üle tüki aja jälle päikest näha! Silm särab ja rõõm kohe naha vahel. Tuleb välja, et polegi vaja tuhandeid kilomeetreid lõunasse sõita päikese järele vaid hoopis kilomeetrijagu ülespoole.
Kopenhaagenis on hirmus kappamine, vähemalt 3 kilomeetrit mööda saale ja koridore. Alguses palju valesti ja siis natuke õigesti. Ka sise-jätkulennule minekul on tihe turvakontroll, peame pea nabani lahti riietuma. Närveerime kõvasti, sest aega on ülinapilt. RS-a kott on jäänud teisele poole röntgenimasinaid ... neiu hüüab sealt, et meil on iseteenindamine, fakk off, vot tema ei pane seda kotti lindile. Midagi .. RS jälle riidesse, läbi värava tagasi, kott lindile, riidest lahti, läbi värava, riidesse ... :) Jõuame lennukile 2 minutit enne märgitud väljumisaega.
Aalborgis on meil vastas Per, kellega saime tuttavaks juba Düsseldorfis ja kes käis meil külas Tallinnas. Ja kes meile nüüd kaks päeva ägedat demot teeb:)
Sõidame Aarsi, firma L. kontorisse, kus saame üksipulgilise demo nendetehtud süsteemist.Ja kus sööme-joome end kõrvaauguni täis.
Ja siis veel õhtul eripeenes restoranis fjordi kaldal veel kord täis.
Fjord... noh jah, ei maksa ette kujutada mägesid-kaljusid nagu Norras. Asi näeb välja nagu Volga jõgi keset steppi, aga põhimõtteliselt ta fjord ikka on, lõikab Jüütimaa põhjaosa lausa lõunapoolsest äragi.
Ilm on väga tatine ja külmem kui kodus Eestis.
Hotell kuninglik, hiigelsuure toaga. Nii hull vast mitte, kui Ansipil Jaapanis. Et kui muidu mure, kas pagas lennujaamast hotelli jõuab, siis seal olevat olnud mure, kas pagasi oma hiigelapartemendist üles leiab.
Reede, 8. detsember 2006
Peri Renault'ga 200 kilti lõunasse. Suur auto, me kolm suurt mahume taha enamvähem ära, aga seljatoeke on selline, et peatugi täpselt abaluude kohal... Mõeldud väikeste kuubikukujuliste inimeste jaoks. Ja kindlasti mitte inimeste jaoks, kelle pea natuke valutab.
Kena logistikakeskus, mis varustab maailma suurima M-tähega firma restorane toiduainetega Taanis. Ja kus meie võõrustajate tarkvara kenasti toimib.
Kui on arvamus, et no palju seal M-s esinevaid asju ikka olla saab, siis ... sortimendis on üle 10 tuhande nimetuse.
Käime kõik laod läbi. Peaaegu, sügavkülmast hoiame veidi kõrvale :),
uurime täpselt, kuidas käib picking-packing-dispatching-delivering. Pilti ei tohi ainult kuskil teha.
Ja püüame mõistada, kas kõik see ilus ja sujuv asjaajamine tasub ära röögatut hinnanumbrit ... Kohalikud räägivad päris ausalt ja lahtiselt kõigest, aga kiidavad softi taevani. Nuh, ega Per meid muidu selle kliendi juurde poleks lohistanud.
Logistikakeskusest sõidame Veljesse, kus pakutakse veel üks tapvalt maitsev buffet'-lõuna. Soppamiseks aega ei jää. Peaaegu :)Näeme kohalikku versiooni Merineitsist. Ei ole väga andersenimuinasjutulik :P
Ja siis pikk sõit tagasi põhja, lennuväljale. Kus meid kingitud vihmavarjudega lennukisse ei lasta. Üks abivalmis tädi mässib nad teibiga kokku ja saadab pagasisse. Kust me nad Tallinnas mõnevõrra räsituna ka kätte saame.
Kviitung antakse minu nimele ja nii vahvat tiitlit pole mul ühelgi dokumendil veel olnud. Nii et olen suhteliselt ainulaadne eksemplar :)Hommikul õnnestus mul see vihmavari ka hotellituppa maha unustada, pole ju harjunud siukse toikaga koos elama. Check-out oli juba tehtud, aga neiu krõbistas mulle uue uksekaardi ja sain varju ikka kätte.
Igatahes kõvasti arutamist ja mõtlemist nüüd nähtu ja käegakatsutu üle...
Taustaks Rinneradio - Airo
kolmapäev, 29. november 2006
Väiksed kastid...
On plaan endale üks korralik kell muretseda. Pulsimõõtja, distantsi- ja kõrgusemõõtja ka, hea kui GPS-iga. Jalgrattale paigaldatav, arvutiga side jne.
Loen ühte tootetutvustust:
"Polari treeningufunktsioonid: EKG täpsusega juhtmevaba südame löögisageduse mõõtmine, ..."
Njah.. juhtmevaba mu süda vist on, aga kas ta ekg täpsusega töötab...
Valida Timex hoopis? ;)
Tundub, et trenni ajal ikka peavad hea musaga klapid peas olema,
muidu kipub see häda olema, et mingi nõme viisijupp jääb kummitama ja lahti ei saa, istub rütmis sees ja ära ei lähe. Lolliks võib minna, mõtled vägisi muule, aga ta tuleb ikka tagasi.
Täna hommikul oli näiteks see
väiksed kastid linnaserval,
kõik nad tehtud tiki-taki on,
väiksed kastid linnaserval,
kõigil on neil nägu üks ...
no istu või maha ja hakka nutma.
Või peaks linnaservalt ärakolimisele mõtlema? :)
*
Leevenduseks: Ursula Rucker with Louie Vega - Release
Laupäev 02.detsember 2006
njaaaa, Timexi review'dest selgub, et
- BodyLinki GPS ei tööta hästi suurte majade vahel. Ok, ümber Radissoni ei plaani lippama hakata.
- tarbib hullult voolu, patareivahetus iga 10-12 tunni tagant. No saab hakkama.
- näitab kõrgust, aga ei salvesta kõrgusvahesid - kahju, rattasõidul oleks hea ikkagi hiljem vaadata.
- GPS mõõdab vahemaad, kuid ei näita geograafilisi koordinaate endid - kurb.
Aga kõigele lisaks olevat Andrese Timex Trail Runneri GPS seade juba üles ütlenud.
Samas mõni kiidab taevani.
pühapäev, 26. november 2006
Maratonirännak
Üks pikk rännak on alanud.
Finiš on 2007. aasta oktoobris Amsterdamis.
Või vahefiniš.
Oleneb...
Selle kiiksu pani Mari mulle pähe umbes paar nädalat tagasi. No et inimene võiks elu jooksul ikka ühe maratoni läbi teha.
Minu esimene mõte oli, et ... no nii lolliks ma küll ei lähe. Kreisi... Eluaeg jooksmist vihanud, viievõistluses oli viimane ala mu surmanumber, sama nüüd triatlonidel. Olin just lugenud Marko Alberti muljeid peale MK-etapi teist kohta ja nõustunud ta arvamusega, et endised ujujad on pätajalad (või masajalad, kuidas ta end väljendaski).
Aga mida päev edasi, seda suuremat ja ägedamat väljakutset selles näen. Kõigepealt tekkis tagasihoidlik arenguplaan -- proovida järgmisel aastal poolmaratoni ja ülejärgmisel aastal see 'pärisasi' ette võtta. Nüüd on aga hammas verine ja siht järgmiseks sügiseks sätitud.
Et miks Amsterdam? Esiteks on see mu lemmiklinn.
Siis veel -- maraton on seal sobivalt oktoobris, ehk ei ole liiga kuum. Suvi otsa saab siis rahulikult valmistuda ka. No ja seegi, et raja ääres ei ole liiga palju tuttavaid irvitajaid :)
Aga räägin sellest juba praegu ja täiesti meelega avalikult. Eks ikka sotsiaalse surve tekitamiseks. Et oleks aina piinlikum, kui küsitakse, et noh, kas oled juba ära teinud. Kihlvedu kellegagi oleks ka kindlasti hullult abiks :)
Hirmsasti huvitab ennastki, mis ajaga võiks hakkama saada. Rebestama ei kavatse end hakata, aga tervet päeva ka ei viitsi tatsutada seal.
Sel aastal on põhiliselt ratast sõidetud (u 3000 km), joostud vähe. Kümmekond orienteerumispäevakut ja mõned sügisesed jooksutrennid on kogu lugu. Tööle ja tagasi nüüd mõned korrad lipatud. Need 10km otsad on tulnud hästi kergelt 5'-se kilomeetritempoga.
Eks wishful thinking kippus maratoniks vähemalt 4-tunnist või kiiremat aega välja arvutama. Ah see jutt, et õige maraton algab 35. kilomeetril? ... tean, tean...
Täna oli mõnus vaikne 10-kraadine ilm, uudishimu suur, enesetunne väga hea, tegin prooviks trennis poolmaratoni. Kergelt, aeroobselt, pulss alla 140. Eile mõõtsin rattaga täpse maa välja, kaks Kakumäe ringi. Alguses panin joogipudeli ka ühe kuuse alla teise ringi jaoks (jah, Mari, üks 2-liitrine camelback oleks abiks küll :P)
No väga hull lugu polnudki. Esimene ring oli raskem, siis oli mõttes kogu aeg, et üle poole maa on veel ees :) Teisel ringil olid kõrvas abiks ka rahvaomakaitselased ja Jimi Hendrix.
Ringiajad olid hämmastavalt võrdsed, kokku aeg 1:48.29, esimene ring 53.38. Nii et unistus 4-tunnisest maratoniajast sai kõvasti hoogu :)
No ei see nüüd nii lillepidu ka olnud, homme on trennivaba päev. Kindlalt.
Ja kulub marjaks ära Marilt isadepäevaks saadud tunnise spordimassaaži kinkekaart.
Millestki peab vist loobuma - järgmisel aastal jätan Elioni rattamaratonide sarja ära, selle asemel saab teha rohkem triatlone. Ja pätajalgseid jooksutrenne.
Finiš on 2007. aasta oktoobris Amsterdamis.
Või vahefiniš.
Oleneb...
Selle kiiksu pani Mari mulle pähe umbes paar nädalat tagasi. No et inimene võiks elu jooksul ikka ühe maratoni läbi teha.
Minu esimene mõte oli, et ... no nii lolliks ma küll ei lähe. Kreisi... Eluaeg jooksmist vihanud, viievõistluses oli viimane ala mu surmanumber, sama nüüd triatlonidel. Olin just lugenud Marko Alberti muljeid peale MK-etapi teist kohta ja nõustunud ta arvamusega, et endised ujujad on pätajalad (või masajalad, kuidas ta end väljendaski).
Aga mida päev edasi, seda suuremat ja ägedamat väljakutset selles näen. Kõigepealt tekkis tagasihoidlik arenguplaan -- proovida järgmisel aastal poolmaratoni ja ülejärgmisel aastal see 'pärisasi' ette võtta. Nüüd on aga hammas verine ja siht järgmiseks sügiseks sätitud.
Et miks Amsterdam? Esiteks on see mu lemmiklinn.Siis veel -- maraton on seal sobivalt oktoobris, ehk ei ole liiga kuum. Suvi otsa saab siis rahulikult valmistuda ka. No ja seegi, et raja ääres ei ole liiga palju tuttavaid irvitajaid :)
Aga räägin sellest juba praegu ja täiesti meelega avalikult. Eks ikka sotsiaalse surve tekitamiseks. Et oleks aina piinlikum, kui küsitakse, et noh, kas oled juba ära teinud. Kihlvedu kellegagi oleks ka kindlasti hullult abiks :)
Hirmsasti huvitab ennastki, mis ajaga võiks hakkama saada. Rebestama ei kavatse end hakata, aga tervet päeva ka ei viitsi tatsutada seal.
Sel aastal on põhiliselt ratast sõidetud (u 3000 km), joostud vähe. Kümmekond orienteerumispäevakut ja mõned sügisesed jooksutrennid on kogu lugu. Tööle ja tagasi nüüd mõned korrad lipatud. Need 10km otsad on tulnud hästi kergelt 5'-se kilomeetritempoga.
Eks wishful thinking kippus maratoniks vähemalt 4-tunnist või kiiremat aega välja arvutama. Ah see jutt, et õige maraton algab 35. kilomeetril? ... tean, tean...
Täna oli mõnus vaikne 10-kraadine ilm, uudishimu suur, enesetunne väga hea, tegin prooviks trennis poolmaratoni. Kergelt, aeroobselt, pulss alla 140. Eile mõõtsin rattaga täpse maa välja, kaks Kakumäe ringi. Alguses panin joogipudeli ka ühe kuuse alla teise ringi jaoks (jah, Mari, üks 2-liitrine camelback oleks abiks küll :P)
No väga hull lugu polnudki. Esimene ring oli raskem, siis oli mõttes kogu aeg, et üle poole maa on veel ees :) Teisel ringil olid kõrvas abiks ka rahvaomakaitselased ja Jimi Hendrix.
Ringiajad olid hämmastavalt võrdsed, kokku aeg 1:48.29, esimene ring 53.38. Nii et unistus 4-tunnisest maratoniajast sai kõvasti hoogu :)
No ei see nüüd nii lillepidu ka olnud, homme on trennivaba päev. Kindlalt.
Ja kulub marjaks ära Marilt isadepäevaks saadud tunnise spordimassaaži kinkekaart.Millestki peab vist loobuma - järgmisel aastal jätan Elioni rattamaratonide sarja ära, selle asemel saab teha rohkem triatlone. Ja pätajalgseid jooksutrenne.
reede, 27. oktoober 2006
Koolirännak
Sedakorda siis reis kooliaegadesse.
Kooli juubel.
Meie lennust kohal see consortio semper fidelis, kes alati.
Üritus igati stiilne -- pikk ja piinlik ametlik osa koolimajas, jalad juba valmis sibama Viru alla kõrtsi.
Mõned puudusid põhjusega, mõnel koolivaheaeg, mõni lihtsalt pani pausi. Tõendeid pole vaja kuhugi esitada. Mõni hilines, mõni hiilis vara minema, mõni ei jäänud pildi peale.
Kes on, see on.
Ja mu õnn võiks olla suur
kui te ükskord nähes kuud
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
kui et: 'Kurat teab,
mismoodi tal seal läheb!'
Kooli juubel.
Meie lennust kohal see consortio semper fidelis, kes alati.
Üritus igati stiilne -- pikk ja piinlik ametlik osa koolimajas, jalad juba valmis sibama Viru alla kõrtsi.
Mõned puudusid põhjusega, mõnel koolivaheaeg, mõni lihtsalt pani pausi. Tõendeid pole vaja kuhugi esitada. Mõni hilines, mõni hiilis vara minema, mõni ei jäänud pildi peale.
Kes on, see on.
Ja mu õnn võiks olla suur
kui te ükskord nähes kuud
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
kui et: 'Kurat teab,
mismoodi tal seal läheb!'
/Jaan Tätte/
pühapäev, 15. oktoober 2006
Belgia. 21. päev
Viimane puhkusepäev...
Hommikune pudrusööming ja siis brocante'ile -- suur vanakraamiturg Grand Large'i ääres.
Selline üldrahvalik üritus.
Pere on nüüd nii suur aja auto nii pisike, et kogu seltskond enam peale ei mahu. Lühikese tiku tõmban muidugi mina :P
Vabatahtlikult, tegelikult. Teised jäävad veel kohvi jooma, ma kablutan kiire kõnniga mäest alla, 57 minutit ja kohal. Jõuame turule peaaegu üheaegselt.
Grand Large'il ujuvad luiged, kellest ei saa peatumata mööda.
Hommikujaheduse mõjul on kõik ullpaksult riides, tegelikult on ilma väga soe ja suvine.
Parafraseerides Hemingway'd: "Igal maailma turul võib kohata vähemalt üht eestlast". Meie kohtame vähemalt kolme.
Turul on ... no on ikka igasugust kraami...
Ostame mõned lasteriideid. Pisikestele leiab siit imeodavalt ja väga väga korralikke asju.
Turul ring peal, panen autos jooksusussid jalga, napimad riided ka ja lipates ülesmäge koju tagasi. Nüüd läheb 36 minutit, ilmselt 7.5 km kanti. No teised on autoga ikka kiiremini saanud :) Näen veel Miat Rando selja taga ratta seljas, kui nad uinumisretkele sõidavad.
VennaRemi magab esimest korda uues Mutsy vankris. Turul käisime turvahälliga, mis kinnitub sama põhja külge, mugav. Erivahva on rataste süsteem - liigendiga keskelt, mis annab erakordselt hea manööverdamisvõime. Näha oli teiste käruliste imestavaid ja kadestavaid pilke ;)
Kaua-tehtud-kaunikene-kardin saab lõpuks valmis. Pulgad seina külge kruvitud ja kardin üles riputatud. Sel puhul korraldatakse aknalaual mõmmide paraad. Kuna 'tapeedil' on ka hiiri ja jäneseid, lubatakse neid ka rivvi.
See ei ole poodud jalgratta laip. Toimub käiguvahetaja parandus.
Garaažil on aga põnev tellislagi.
Õhtul on mõnus lahkumisõhtusöök, grillitud kanakoibadega. Muidugi ka veiniga, oleme siin selle ajaga vist mitu kasti ära joonud.
Billie on külas, toob Chievres'i NATO baasist ehtsad Levi'sed. USAst, klassikaline 501, nööpidega, no täitsa päris, aga niiiiiii naeruväärse hinnaga, et sellega ei
saaks meil kadaka (kui selline on veel olemas?) turult türgi teksasidki.
Rando andis telefoni teel Billiele juhiseid:
"... and levis jeans for rene"
"ladies jeans for rene????"
"no, no, levis!.. ok, you might be saying 'liivais džiins' about these"
:))
Mial jääbki meile lahkumiskalli tegemata, enne vajub silm kinni. Kohtumiseni järgmisel korral, kullapai...
Ja merci kõigile siinsetele.
Juba enne lahkumist on tunne, et tahaks tagasi...
Hommikune pudrusööming ja siis brocante'ile -- suur vanakraamiturg Grand Large'i ääres.
Selline üldrahvalik üritus.
Pere on nüüd nii suur aja auto nii pisike, et kogu seltskond enam peale ei mahu. Lühikese tiku tõmban muidugi mina :P
Vabatahtlikult, tegelikult. Teised jäävad veel kohvi jooma, ma kablutan kiire kõnniga mäest alla, 57 minutit ja kohal. Jõuame turule peaaegu üheaegselt.
Grand Large'il ujuvad luiged, kellest ei saa peatumata mööda.
Hommikujaheduse mõjul on kõik ullpaksult riides, tegelikult on ilma väga soe ja suvine.
Parafraseerides Hemingway'd: "Igal maailma turul võib kohata vähemalt üht eestlast". Meie kohtame vähemalt kolme.
Turul on ... no on ikka igasugust kraami...
Ostame mõned lasteriideid. Pisikestele leiab siit imeodavalt ja väga väga korralikke asju.
Turul ring peal, panen autos jooksusussid jalga, napimad riided ka ja lipates ülesmäge koju tagasi. Nüüd läheb 36 minutit, ilmselt 7.5 km kanti. No teised on autoga ikka kiiremini saanud :) Näen veel Miat Rando selja taga ratta seljas, kui nad uinumisretkele sõidavad.
VennaRemi magab esimest korda uues Mutsy vankris. Turul käisime turvahälliga, mis kinnitub sama põhja külge, mugav. Erivahva on rataste süsteem - liigendiga keskelt, mis annab erakordselt hea manööverdamisvõime. Näha oli teiste käruliste imestavaid ja kadestavaid pilke ;)
Kaua-tehtud-kaunikene-kardin saab lõpuks valmis. Pulgad seina külge kruvitud ja kardin üles riputatud. Sel puhul korraldatakse aknalaual mõmmide paraad. Kuna 'tapeedil' on ka hiiri ja jäneseid, lubatakse neid ka rivvi.
See ei ole poodud jalgratta laip. Toimub käiguvahetaja parandus.Garaažil on aga põnev tellislagi.
Õhtul on mõnus lahkumisõhtusöök, grillitud kanakoibadega. Muidugi ka veiniga, oleme siin selle ajaga vist mitu kasti ära joonud.Billie on külas, toob Chievres'i NATO baasist ehtsad Levi'sed. USAst, klassikaline 501, nööpidega, no täitsa päris, aga niiiiiii naeruväärse hinnaga, et sellega ei
saaks meil kadaka (kui selline on veel olemas?) turult türgi teksasidki.
Rando andis telefoni teel Billiele juhiseid:
"... and levis jeans for rene"
"ladies jeans for rene????"
"no, no, levis!.. ok, you might be saying 'liivais džiins' about these"
:))
Mial jääbki meile lahkumiskalli tegemata, enne vajub silm kinni. Kohtumiseni järgmisel korral, kullapai...Ja merci kõigile siinsetele.
Juba enne lahkumist on tunne, et tahaks tagasi...
laupäev, 14. oktoober 2006
Belgia. 20. päev
Remi vahetab ilmeid. Teeb nägusid. Igas sekundis ühe. 3600 tükki tunnis. 86400 ööpäevas.
Eile õhtul rääkis Mia uue variandi, kuhu kraanikausivesi läheb -- karjamaale...
Kes on maailma parim lapseuinutaja? Kes on maailma igavaim inimene? Võtan täna Maria jälle ratta peale - vaevalt 10 minuti pärast jääb sinna tooli lääbakile magama. Sõidan koju, kuid ümbertõstmisega ärkab üles. Enam ei olnud magama jäänudki.
Tulen oma pika rattatiirult tagasi, panen Mia kärusse, saan temaga vaevalt maisipõllu äärde, kui juba jälle magab...
Sõidan mööda kanali äärt. Ühe lüüsi juures satun lõpuks peale ka lüüsimisele. Just on kaks suurt praami üles tõstetud, arvan, et olen jälle ilma jäänud, aga ülemist kanalit pidi tuleb üks pisike mootorpaadike ja tahab alla pääseda. Size doesn't matter, ilmselgelt. Kui vaja, siis vaja -- pähklikoor lastakse lüüsikambrisse, pannakse ülemine värav kinni,
lüüsikamber lastakse tühjaks, paadike vajub vanni põhja. Kanalite veetasemete vahe on umbes 15 meetrit. Klaustrofoobiline tunne tuleb peale eemalt vadateski. Kui veel mõelda, et selja taga kerge väravakese taga metsik veemass..
Ootan hirmsat veemöllu alumise värava avamisel, kui üle 20 tuhande tonni vett alla müriseb, aga lüüsivann voolab tühjaks kuidagi peidetult, väravate alt, jube pettumus. Alumises kanalis tekib kerge elevus, veekeerised ja väike vool, aga ei enamat. Kui vann tühi, tehakse alumised väravad lahti ja paat sõidab välja.
Teiselt poolt tuleb suur praam, mis ilmselt kohe üles tõstetakse.
Leian Obourgi lähedalt veel ühe mõnusa metsa ja suured järved. Tundub, et mingi kaevandamise teel tekkinud.
Kahe järve vahel on geoloogiamuuseum. Õues selline allee, kus iga meeter tähendab miljonit aastat. Välja on pandud siis vastava ajastu kivimid. 0-500 miljonit aastat ... Kuidagi tühine tundub inimese eluiga selle skaala peal rattaga sõites
Väntan siia-sinna metsaradu, üldise suunaga ikka mäest üles, kodu poole. Ühel hetkel lõpeb rada lihtsalt ära. Konkreetselt. Aed on ees, aia taga võsa, kõrge kallas ja Pariisi kiirtee. Käin luurel, õnneks ei ole üle kiirtee viiv sild kaugel, ragistan mööda võsaserva sinna. Tuttav koht, kodu pole enam kaugel.
Sellest tegelasest pole ammu juttu olnud. Karjub mu peale kõik oma laulud ära, ma ei tee väljagi. Siis kobib pahuralt alla oma karbi seest sööma. Lootis vist, et topin talle toidu suhu. No vahel ikka anname ka, arahhiispähkleid. Aga kisamise peale mitte, muidu ei saa üldse vaikust enam majja :)
Kahelapseissi
Eile õhtul rääkis Mia uue variandi, kuhu kraanikausivesi läheb -- karjamaale...
Kes on maailma parim lapseuinutaja? Kes on maailma igavaim inimene? Võtan täna Maria jälle ratta peale - vaevalt 10 minuti pärast jääb sinna tooli lääbakile magama. Sõidan koju, kuid ümbertõstmisega ärkab üles. Enam ei olnud magama jäänudki.
Tulen oma pika rattatiirult tagasi, panen Mia kärusse, saan temaga vaevalt maisipõllu äärde, kui juba jälle magab...
Sõidan mööda kanali äärt. Ühe lüüsi juures satun lõpuks peale ka lüüsimisele. Just on kaks suurt praami üles tõstetud, arvan, et olen jälle ilma jäänud, aga ülemist kanalit pidi tuleb üks pisike mootorpaadike ja tahab alla pääseda. Size doesn't matter, ilmselgelt. Kui vaja, siis vaja -- pähklikoor lastakse lüüsikambrisse, pannakse ülemine värav kinni,
lüüsikamber lastakse tühjaks, paadike vajub vanni põhja. Kanalite veetasemete vahe on umbes 15 meetrit. Klaustrofoobiline tunne tuleb peale eemalt vadateski. Kui veel mõelda, et selja taga kerge väravakese taga metsik veemass..
Ootan hirmsat veemöllu alumise värava avamisel, kui üle 20 tuhande tonni vett alla müriseb, aga lüüsivann voolab tühjaks kuidagi peidetult, väravate alt, jube pettumus. Alumises kanalis tekib kerge elevus, veekeerised ja väike vool, aga ei enamat. Kui vann tühi, tehakse alumised väravad lahti ja paat sõidab välja.Teiselt poolt tuleb suur praam, mis ilmselt kohe üles tõstetakse.
Leian Obourgi lähedalt veel ühe mõnusa metsa ja suured järved. Tundub, et mingi kaevandamise teel tekkinud.Kahe järve vahel on geoloogiamuuseum. Õues selline allee, kus iga meeter tähendab miljonit aastat. Välja on pandud siis vastava ajastu kivimid. 0-500 miljonit aastat ... Kuidagi tühine tundub inimese eluiga selle skaala peal rattaga sõites
Väntan siia-sinna metsaradu, üldise suunaga ikka mäest üles, kodu poole. Ühel hetkel lõpeb rada lihtsalt ära. Konkreetselt. Aed on ees, aia taga võsa, kõrge kallas ja Pariisi kiirtee. Käin luurel, õnneks ei ole üle kiirtee viiv sild kaugel, ragistan mööda võsaserva sinna. Tuttav koht, kodu pole enam kaugel.
Sellest tegelasest pole ammu juttu olnud. Karjub mu peale kõik oma laulud ära, ma ei tee väljagi. Siis kobib pahuralt alla oma karbi seest sööma. Lootis vist, et topin talle toidu suhu. No vahel ikka anname ka, arahhiispähkleid. Aga kisamise peale mitte, muidu ei saa üldse vaikust enam majja :)Kahelapseissi
reede, 13. oktoober 2006
Belgia. 19. päev
R13. Imeline hommik. Päike tõuseb, udu vajub.
Heinamaa. Paljad jalad külmetavad kastese rohu sees, aga ... kuratlikult ilus on.
Tuleb veel imeilusam päev. Kindlasti.
On suvi ja sügis ühekorraga.
Kuigi värve on praegu veel vähevõitu. Eestis kindlasti rohkem.
Mia teeb trenni. Tundub issi eeskuju olevat.
Kõigepealt üksi, erivahenditega
ja
siis minuga koos rattatrenn :)
Jah, lõpuks on see päev, kus 'arstlik konsiilium' loeb Mia köhad ja nohud piisavalt ärapõetuiks ning lubatab rattaga sõitma.
Mia kaifib seda täiega. Loeb üle kõik mööduvad lehmad, hobused, traktorid ja tädid. Et mul väga igav ei oleks, patsutab ja kõdistab. Iga pöörde juures küsib 'kus me nüüd lähme?' Asi peab kontrolli all olema.
Teeme 8-kilomeetrise ringi mööda mööda Casteau külatänavaid.
Viin Mia koju ja sõidan veel alla, lõunasse. Sinnakanti minnes on ikka väikeseks probleemiks üle kiirteede, raudtee ja Canal du Centre'i saamine. Otsi kohta kus sa saad.. Obourg'i juures on see asi mõnusalt vantsillaga lahendatud - korraga üle kõigi kolme. Just nagu minu jaoks tehtud.
Leian ka selle, mida ammu otsinud. Metsa, kuhu võib vabalt sisse sõita, kus on mõnusad rajad ja isegi kena järv. Kahjuks on selle avastanud ka teised inimesed. Ja ehitanud maailmajõledad mökkid sinna. No okkkkei, Tallinna lennuvälja taga Suur-Sõjamäel leiab ehk veel natukese jubedamaid.
Järve poole on igaüks püstitanud putkaga stiililt hästi sobivad, kuid eluohtlikud ujumissillad. Brrrrrr
Ega me siin ainult puhka, tantsi ja löö trummi. Tööd tuleb ikka ka teha ja lobi ning koikukoht välja teenida.
Kes õmbleb kardinaid...
... kes pügab muru.
Ohh, siin majas ei saa ju midagi teha ilma kontrolli ja järelevaatajata :)
Õnneks vead parandatakse ise ära. (btw, Mia muruniiduk teeb suuremat lärmi kui see, mis mul kasutada on)
Heinamaa. Paljad jalad külmetavad kastese rohu sees, aga ... kuratlikult ilus on.
Tuleb veel imeilusam päev. Kindlasti.
On suvi ja sügis ühekorraga.
Kuigi värve on praegu veel vähevõitu. Eestis kindlasti rohkem.
Mia teeb trenni. Tundub issi eeskuju olevat.Kõigepealt üksi, erivahenditega
ja
siis minuga koos rattatrenn :)
Jah, lõpuks on see päev, kus 'arstlik konsiilium' loeb Mia köhad ja nohud piisavalt ärapõetuiks ning lubatab rattaga sõitma.
Mia kaifib seda täiega. Loeb üle kõik mööduvad lehmad, hobused, traktorid ja tädid. Et mul väga igav ei oleks, patsutab ja kõdistab. Iga pöörde juures küsib 'kus me nüüd lähme?' Asi peab kontrolli all olema.
Teeme 8-kilomeetrise ringi mööda mööda Casteau külatänavaid.
Viin Mia koju ja sõidan veel alla, lõunasse. Sinnakanti minnes on ikka väikeseks probleemiks üle kiirteede, raudtee ja Canal du Centre'i saamine. Otsi kohta kus sa saad.. Obourg'i juures on see asi mõnusalt vantsillaga lahendatud - korraga üle kõigi kolme. Just nagu minu jaoks tehtud.
Leian ka selle, mida ammu otsinud. Metsa, kuhu võib vabalt sisse sõita, kus on mõnusad rajad ja isegi kena järv. Kahjuks on selle avastanud ka teised inimesed. Ja ehitanud maailmajõledad mökkid sinna. No okkkkei, Tallinna lennuvälja taga Suur-Sõjamäel leiab ehk veel natukese jubedamaid.
Järve poole on igaüks püstitanud putkaga stiililt hästi sobivad, kuid eluohtlikud ujumissillad. Brrrrrr
Ega me siin ainult puhka, tantsi ja löö trummi. Tööd tuleb ikka ka teha ja lobi ning koikukoht välja teenida.Kes õmbleb kardinaid...
... kes pügab muru.
Ohh, siin majas ei saa ju midagi teha ilma kontrolli ja järelevaatajata :)
Õnneks vead parandatakse ise ära. (btw, Mia muruniiduk teeb suuremat lärmi kui see, mis mul kasutada on)
Rando saab peale ülipingelist nädalat täna varem koju.
Sööme pidusööki - neli tundi keenud keelt.
Ei jõua kohe ära kiita. Oleks pidanud hommikul vara kohe kiitma hakkama, oleks praeguseks poole peale jõudnud.
Ja joome suurest veinivalikust kahte parimat marki ;)
Venna on rahulik ja tubli nagu alati.Täna siis avalikustati Mari blogis nimi, mis minagi siis enam.
Võtame selle koha siis uuesti:
Remi Rasmus Randveer on rahulik ja tubli nagu alati.
Tegelikult oli haigla paberitel juba esimesel päeval pool nime kirjas. Kord on selline, et nimi peab inimesel kohe olema.
Seal paberil on ka mingid salapärased koodid MUTi ja TITe kohta :)))
Mia on täna natuke kõhklev.
Õhtul kurdab Randole: "Tahan kiisukommi. ... Vist"
Ja päeval tundub mulle, et ta ei oska hästi väljendada tunnet 'ma ei tea, mida ma tahan'. Lihtsalt kiiresti vahelduvad variandid 'tahan küll rattaga sõitma' ja 'Mia ei taha rattaga sõitma'.
Tahtmine jääb ikka peale ja lõbu on laialt. Ilmselt oli lihtsalt kahtlus, kas ma saan hakkama :)
neljapäev, 12. oktoober 2006
Belgia. 18. päev
Ulla leiab kaardilt ühe koha, kuhu täna kindlasti sõidan. Kasvõi ninast veri välja, aga seal ma ära käin. Ja teen ühte kindlasse seeriasse kuuluva pildi.
***
Tumesinine valgega on tänase päeva kõva sõna.
***
Mial jääb pool taldrikut putru järele. Paneb käe suu ette ja enam ei söö. No way.
"Mia, miks sa ei söö enam?"
"Ma ei saa, mul on käsi suu ees!", võib mõminast aru saada.
Harju loogiline.
***
Täna käime siis kõik koos SHAPE's. Vennale on see esimene välisreis. Peale haiglast kojutulekut muidugi. Rahva hulka ei vii, aga värsket õhku saab pikalt.
Home Center'ist saab ostetud kingitusi, Brandy teenitud raha on otsustatud laiali kinkida ;)
Sõidan rattaga Monsist lõuna poole, Cuesmes'sse. Pettumus...
Leian õigest tänavanurgast õige kiriku, kuid St. Remi nime ei ole kuskile väljapoole kirjutatud. Sisse aga ei pääse. Nii et see seeriapilt jääb tegemata.
Cuesmes's on 1880. aastal algul elanud Van Gogh. Majagi on alles. Just siin võttis ta kuulda oma venna Theo nõu ja otsustas hakata kunstnikuks. Siit läks ta edasi Brüsselisse kunsti õppima /Wikipedia/.
Cuesmes's on ka temanimeline tänav ja täiesti ahastamapanevalt maitsetu välimusega kõrts.
***
Tumesinine valgega on tänase päeva kõva sõna.
***
Mial jääb pool taldrikut putru järele. Paneb käe suu ette ja enam ei söö. No way.
"Mia, miks sa ei söö enam?"
"Ma ei saa, mul on käsi suu ees!", võib mõminast aru saada.
Harju loogiline.
***
Täna käime siis kõik koos SHAPE's. Vennale on see esimene välisreis. Peale haiglast kojutulekut muidugi. Rahva hulka ei vii, aga värsket õhku saab pikalt.Home Center'ist saab ostetud kingitusi, Brandy teenitud raha on otsustatud laiali kinkida ;)
Sõidan rattaga Monsist lõuna poole, Cuesmes'sse. Pettumus...Leian õigest tänavanurgast õige kiriku, kuid St. Remi nime ei ole kuskile väljapoole kirjutatud. Sisse aga ei pääse. Nii et see seeriapilt jääb tegemata.
Cuesmes's on 1880. aastal algul elanud Van Gogh. Majagi on alles. Just siin võttis ta kuulda oma venna Theo nõu ja otsustas hakata kunstnikuks. Siit läks ta edasi Brüsselisse kunsti õppima /Wikipedia/.
Cuesmes's on ka temanimeline tänav ja täiesti ahastamapanevalt maitsetu välimusega kõrts.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
