Vaatenurgad

Inimesed näevad asju igaüks ise nurga alt. Ja siis peegeldavad seda omamoodi.
Mulle meeldib lugeda huvitavate inimeste peegeldusi. Lõpetasin just Jaan Krossi 'Kallite kaasteeliste' esimese osa. Põnev mitmes mõttes. Eelkõige muidugi sellepärast, et selle mehe ellu on nagu kogu eesti rahva eelmise sajandi jama kuidagi kokku surutud. Paneb hambaid kiristama lugedes kuidas ja kui lihtsalt sissetulnukad otsustasid, kes oli kes ja keda kuhu ning kauaks saata. Krossilt küsis keegi võimuesindaja Siberis, et olid siis süüdi või? - "Ei olnud!" - "Õige. Ilmselt ei olnud jah, sest said vaid 5 aastat. Muidu oleksid 10 või 25 saanud" ... Minu vanatädi Helmi saadeti Siberisse, sest ta elukaaslane oli nelipühilane. Meest kätte ei saanud, nimekirja täiteks kõlbas tema hästi. Tagasi tuli Jelenana ja kartliku ning alandlikuna, ega tema käest kahjuks ei kuulnud eriti midagi sealsest olemisest.
Nii huvitav oli teada saada Krossi varasemate novellide ja romaanide tegelaste prototüüpe, näha neid dokumentaalses, mitte ilukirjanduslikus ümbrises. Põnev oli lugeda ta jutte sündmustest, mida kirjeldasid mulle kunagi ka mu vanaema ja vanaisa. Kujutleda, et kindlasti nende teed kunagi Krossigagi ristusid, elasid nad ju vahepeal vaid mõnemajase vahega Kentmanni tänaval. Märtsipommitamisel sai Krossi maja otsa, mu vanavanemate korter oli ühes kahest majast, mis alles jäi. Mäletan vanaema juttu, kuidas paanikas juudipere oma Singeri masinat nööri otsas aknast alla lastes meie akna ära lõhkus, see oli siis ka kogu kahju sellest hirmast ööst. Need kaks puumaja olid veel hiljaaegu püsti, kuni suuremad ja koledamad asemele ehitati.
Teine osa, kuuekümnendatest praeguse poole, on loodetavasti veebruaris trükist tulemas, hirmus põnev, kuidas näivad mulle Krossi peegeldused sellest ajast, kus isegi sees oldud.

Praegu loen ühe oma lemmiknäitleja meenutusi - Jelena Mironova, kes sündis Inglismaal poolvene peres ja kellest hiljem sai Helen Mirren. Nii et peaaegu vastupidine nimestoori mu vanatädile. Hiljuti sai telekast üle vaadatud ta super Jane Tennison Prime Suspect'is, piinlik tunnistada, aga Oscari väärilist kuningannarolli pole veel näinudki. Tuleb ette ikka võtta.

Ja riiulis ootavad värskelt kätte toimetatud Panso päevikud. Peaaegu oleksin maha maganud, Apollos olid juba otsas, Raamatukoist sain, nüüd sealgi läbi. Nautisin kunagi väga ta "Portreid minus ja minu ümber', loodan nüüd veel paksemat elamust. Riiulipilt vähemalt lubab seda.