Sai suuresti ühte lemmiklauljat kinno vaatama mindud, aga tuli filmielamus.Hiinlane Kar Wai Wong on teinud ameerika filmi My Blueberry Nights, mis ei ole liiga ameerika ega liiga hiina.
Loen põrmustavaid arvustusi, aga ei muuda oma arvamust, mulle meeldis see film. Pointless, loen... Võibolla sai see sinna ise juurde mõeldud, aga minu arust oli seal pointi kui palju. Kasvõi see piki teed tänavaületamise teema.
Jah, aeglane, aga oligi hea, sai aforismikogulikust tekstist (Kar Wai Wongi enda käsikiri) läbi närida, rahulikult kaasa mõelda.
Jah, näitlejana on Norah Jones amatöör, aga ta ei pannud Madonnat, oli selles minimalistlikus rollis väga hea, ei pingutanud ega mänginud üle. Teistel oli värve ja action'it küllaga, nii Rachel Weiszil kui Natalie Portmanil. Pretty-boy Jude Law on ikka hiigelkihvti murrakuga, ilmselt sünnipärane, Londoni eeslinnast. Mu lemmikkokk Jamie Oliver on lähedalt Essexist pärit, meenutab väga tema jutupruuki.
Muusika oli vist mõnus, Norah Jones'iltki muidugi paar lugu, aga hea filmi taustal ei pane seda niiväga tähele, peaks soundtracki üle kuulama.
Ja pilt ... iga kaader kui kunstiteos - milline valgus, kadreering, kompositsioon. Jah, võibolla liigseltki efektitsemist, liiga palju liighämarust, aga mulle meeldis. Nautisin. Kinosvaatamise film, definitely.
Mõni ettevõtlik inimene võiks välisukse juures mustikakooki müüa. Kõva minek oleks. Praeguse ilma puhul küll ilma jäätiseta, paluks.
Kolmekuningapäeval lõid meie kuusele hingekellad. Enamus okkaid viskas ta juba eile maha, seisis nagu kõrbend kass nurgas. Vett sai talle joomiseks ilmselt liiga harva pandud. See, et pontud paar korda jalga tõstsid, ei olnud ka toonusttõstev.
Kaminas ta hale lõpp, suitsuna taevas, sellegi surus saabunud madalrõhkkond vastu maad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar