Vihterpalu

Kaks päeva Vihterpalu mõisas.
Üritus kaunis keeruline, pingeline, kohati ebameeldivgi, lõppes siiski tulemusega, mida oli vaja.

Aga mõis on äge. Üpris eksklusiivne puhkekeskus. Kenasti ja tundub, et õigete materjalidega korda seatud hooned. On ka tennise- ja golfiväljakud, vibud ja nooled, helikopteri maandumisplats, 46 valvekaamerat territooriumil :)
Juhataja, üpris 'hoolitsetud poiss', näitas meile maja ja rääkis laheda soome aktsendiga mis ja kuidas.

No et

• see üks vähestest Engeli projekteeritud hoonetest Eestis (tean suurt Stenbocki maja ja pisikest vanalinna Muusikamaja Uuel tänaval, aga midagi on kindlasti veel. Soomes vist kuulsaim on Toomkirik Senativäljakul)
  




• viimase seal elanud von Rammidest on venelased kunagi revolvriga maha tapnud, arvatav taparelv on maa seest nüüd üles leitud ja vitriini imetlemiseks pandud



• seesama von nüüd kummitab igavusest, aga sellest võib külalistele rääkida alles viimasel päeval. See tarkus tuli peale seda, kui härra juhataja ühtede "japaanlastega pidi pool ööd kaakaot juoma ja neid ära rahustama"


• von Rammide järeltulijad leidsid 90.-te alul, et loss näeb nii hull välja, et nemad küll seda taastama ei hakka ja kinkisid selle Eesti riigile


• mingid norra ärimehed ostsid selle siis oksjonil ära, said arhiivist korraks originaalplaanid, tahtsid nendega koju sõita, kuna nii suuri pabereid ei õnnestunud sel ajal siin kuskil paljundada ... aga lõpetasid kõigi plaanide ja Estonia laevaga mere põhjas.


• mõisa ostnud soomlased taastasid kõik inimeste juttude ja piltide põhjal


• tammeparketid on suurepärases korras tänu venelastele, kes kohutavalt armastavad linoleumi, millega nad kõik põrandad üle tõmbasid
  


• taastamise ajal oldi kahe tule vahel - ühel pool pääsetamet, kes nõudis betoontreppe, kui maja hotellina kasutatakse ja teisel pool muinsuskaitse, kes ütles, et see ei lähe mitte. Üks treppidest õnnestus siiski säilitada algsel kujul. Teinegi näeb päris hea välja, kuigi sisse pidi betooni valama.


• mõisas kasvatatakse külaliste nuumamiseks põrssaid, lambaid ja herefordi veiseid. Esimese ohvri pea on uhkelt seina peale sätitud.
  Jahimehi käib seal vist usinalt, linnutopiseid seinaääred täis. Meiegi sõime pardipraadi, see olnud siiski kodupardist tehtud
  



• imeilusat heledat suurt saali kasutatakse õgimiseks, aga ka klassika ja džässikontsertideks. Meie jõime, vabandust, nautisime seal esimesel õhtul kuut väga erinevat veini meile korraldatud degustatsioonil. Minu lemmik oli valge La Motte Sauvignon Blanc Lõuna-Aafrikast. Ega teised ka kehvad olnud: Argentiina Pascual Toso Sauvignon Blanc, Prantsusmaa Louis Latour Chablis, Tšiili Errazuris Carmenere, Lõuna-Aafrika Kleine Parys Pinotage ja Hispaania Navarra piirkonna Chivite Gran Feudo Reserva



• hotellitoad on uhked, alumisel korrusel kenade võlvkaartega, ülemisel kahekihilised

Ülemisel korrusel olid radikad seinas, alumisel haapsalu 'marmorist' põranda all vesiküte.
Saun ja osa külalistube on eraldi majas.

Öösel oli karm külm, tagasisõidu ajaks keeras aga sulale ja tuisule. Paldiski maanteel oli üks pisike sõiduauto peletanud kaks suurt veokit tee äärde küliti. Tõsi, ta ise oli ka võsas, aga ratastel. Uljas omanik istus katusel ja rääkis telefoniga.