Rännak jätkub

See rännak jätkub usinasti. Jaanuaris läbitud 217 kilomeetrit, neist 105 joostes, 78 rulluiskudel, 15 rattal, 13 suuskadel ja 6 ujudes. Kokku 26 trennipäeva, 20 trennitundi. Huvitav jaanuar, sai +11 kraadiga higistatud rulluiskudel ja -11ga suuskadel.

Ja nimi sai ka kirja pandud.

Varustus täienes rulluiskudega (tänud Ullale, kes oli usin ja loosiõnnelik 'Tallinn liigub' sarjas),

heade suusakinnaste ja Camelbak Viper jooginõuga (aitäh, mu kullakesed!). Kaamliküür testitud, väga mugav seljas, hoiab külma ilmaga joogi mõnusalt sooja küll, küllap siis ka kuumal ajal jaheda.

Vihterpalu

Kaks päeva Vihterpalu mõisas.
Üritus kaunis keeruline, pingeline, kohati ebameeldivgi, lõppes siiski tulemusega, mida oli vaja.

Aga mõis on äge. Üpris eksklusiivne puhkekeskus. Kenasti ja tundub, et õigete materjalidega korda seatud hooned. On ka tennise- ja golfiväljakud, vibud ja nooled, helikopteri maandumisplats, 46 valvekaamerat territooriumil :)
Juhataja, üpris 'hoolitsetud poiss', näitas meile maja ja rääkis laheda soome aktsendiga mis ja kuidas.

No et

• see üks vähestest Engeli projekteeritud hoonetest Eestis (tean suurt Stenbocki maja ja pisikest vanalinna Muusikamaja Uuel tänaval, aga midagi on kindlasti veel. Soomes vist kuulsaim on Toomkirik Senativäljakul)
  




• viimase seal elanud von Rammidest on venelased kunagi revolvriga maha tapnud, arvatav taparelv on maa seest nüüd üles leitud ja vitriini imetlemiseks pandud



• seesama von nüüd kummitab igavusest, aga sellest võib külalistele rääkida alles viimasel päeval. See tarkus tuli peale seda, kui härra juhataja ühtede "japaanlastega pidi pool ööd kaakaot juoma ja neid ära rahustama"


• von Rammide järeltulijad leidsid 90.-te alul, et loss näeb nii hull välja, et nemad küll seda taastama ei hakka ja kinkisid selle Eesti riigile


• mingid norra ärimehed ostsid selle siis oksjonil ära, said arhiivist korraks originaalplaanid, tahtsid nendega koju sõita, kuna nii suuri pabereid ei õnnestunud sel ajal siin kuskil paljundada ... aga lõpetasid kõigi plaanide ja Estonia laevaga mere põhjas.


• mõisa ostnud soomlased taastasid kõik inimeste juttude ja piltide põhjal


• tammeparketid on suurepärases korras tänu venelastele, kes kohutavalt armastavad linoleumi, millega nad kõik põrandad üle tõmbasid
  


• taastamise ajal oldi kahe tule vahel - ühel pool pääsetamet, kes nõudis betoontreppe, kui maja hotellina kasutatakse ja teisel pool muinsuskaitse, kes ütles, et see ei lähe mitte. Üks treppidest õnnestus siiski säilitada algsel kujul. Teinegi näeb päris hea välja, kuigi sisse pidi betooni valama.


• mõisas kasvatatakse külaliste nuumamiseks põrssaid, lambaid ja herefordi veiseid. Esimese ohvri pea on uhkelt seina peale sätitud.
  Jahimehi käib seal vist usinalt, linnutopiseid seinaääred täis. Meiegi sõime pardipraadi, see olnud siiski kodupardist tehtud
  



• imeilusat heledat suurt saali kasutatakse õgimiseks, aga ka klassika ja džässikontsertideks. Meie jõime, vabandust, nautisime seal esimesel õhtul kuut väga erinevat veini meile korraldatud degustatsioonil. Minu lemmik oli valge La Motte Sauvignon Blanc Lõuna-Aafrikast. Ega teised ka kehvad olnud: Argentiina Pascual Toso Sauvignon Blanc, Prantsusmaa Louis Latour Chablis, Tšiili Errazuris Carmenere, Lõuna-Aafrika Kleine Parys Pinotage ja Hispaania Navarra piirkonna Chivite Gran Feudo Reserva



• hotellitoad on uhked, alumisel korrusel kenade võlvkaartega, ülemisel kahekihilised

Ülemisel korrusel olid radikad seinas, alumisel haapsalu 'marmorist' põranda all vesiküte.
Saun ja osa külalistube on eraldi majas.

Öösel oli karm külm, tagasisõidu ajaks keeras aga sulale ja tuisule. Paldiski maanteel oli üks pisike sõiduauto peletanud kaks suurt veokit tee äärde küliti. Tõsi, ta ise oli ka võsas, aga ratastel. Uljas omanik istus katusel ja rääkis telefoniga.

Soomes

Orkaan läks õnneks päev varem mööda, Soome lahele ta vist õieti ei jõudnudki. Sinnapoole sõitsime vanakese 'Vana Tallinnaga', tagasi aga uue Galaxy'ga. Ootasin midagi ootamatut, aga tegelikult on ta minu arust Romantika kloon.
Soomes käisime vahtimas ladude tööd.
Valios metsik robottehnika. Nii piimast joodavate ja söödavate asjade tegemine kui väljastuseks komplekteerimine oli täisautomaatne. Pilti ei lubatud teha. Telefoniga kõnelemise ajal sai siiski vist valele nupule vajutatud ;) Sellistesse piimakarva nahkadesse pidime end suruma. Vaevaliselt. Eriti kui mõni endale habemekatte pähe sättis. Kummiga lõua alt kinni :)
Puhtusenõue muidugi äärmuse piiril. Pesime end nii puhtaks kui saime, ka kellad ja sõrmused pidi taskusse pistma enne pesemist.

TUKOs hääljuhtimisega komplekteerimine. Juba tuttav, kuid siiski muljetavaldav. Tööl ka 15 eestlast ja igat karva tegelasi mujaltki maailmast. Kes kõik muuseas suhtlevad komplekteerimist juhtiva tarkvaraga oma emakeeles: kuulevad kõrvaklappidest käsklusi kuhu minna ja annavad mikrofoni kinnitusi, et on õiges kohas ja et panevad konteinerisse õige koguse kaupa. Keeleanalüsaator õpib nende häälitsemised selgeks ja siis hiljem süntesaator räägib.
Huvitav kaalukaupade komplekteerimise liin. Meenus meie E., kes end juba tükk aega kaalujälgijaks nimetab -- tal töölaual elektrooniline kaal, mille juhtimiseks programmi kirjutab.
Tuleb välja, et lõunaeestlased ikka tõesti soome keelest mitte muhvigi aru ei saa. Kui laos räägiti varasto'st, levis arvamus, et ju seal ikka ka varastamine probleemiks on :)

See mu läbipaistva ekraaniga läpa, no näiteks hea ju reisil olles hiilida, mis ekraani taga toimub ;)

Targemat uut päeva, nädalat, kuud, aastat!

... jah, väga palju uusi asju tuli korraga. Kakumaa kodutänaval sõbralike naabrite seltsis, aga metsikus lahingumüras ja -suitsus. Koerad imestasid, šampus voolas, püksid ligunesid servapidi lörtsis, inimesed naeratasid.

Ja uued naabrid kutsusid kõiki vastvalminud maja ka seestpoolt vaatama. Järgmisel pühapäeval. Vaesekesed.

Nõiduslik öö igatahes, kodutänav on ootamatult kõver, mõned mehed kahe peaga ja naabrite pauka hoopis ilma peata. Meie majake tundub õnneks ühes tükis olevat.


Imeline oli ka üks skaiplik kahtepidikaamerdatud Masnuy st. Jean - Kakumaa kogupereõhtu.