Barcelona. Neljas päev

Viimasel hommikul enne kojulendu sõitsin veel Parc Güell'i, jajah, järjekordne Gaudi-maailm, aga mulle meeldib sedasorti hullus. Metroo otseliiniga sain sinnakanti, edasi oli keerukam, kohalikud ei liialda just silditamisega. Õnneks märkasin pisikest viita, mis juhtis suurelt teelt kõrvale, siis ronisin seda mäge mööda pikalt üles, see oli mul teada, et kuskil üleval ta on. Suuremal osal tõusust on ka eskalaatorid

 

Edasi läks lihtsa loogikaga - kui mingi teeharu hakkas minema allamäge või lõppes tupikuga, oli see vale tee. Kohale jõudsin, isegi veidi enne ametlikku avamist kell 10, nii et sai mõned pildid ilma inimesteta teha, veidi hiljem olid kõik nurgad ja nurgatagused põhiliselt jaapanlastega täidetud. Väga terav päike ja tugevad varjud olid nagunii parajaks pähkliks pildistamisel. Kahveldamisega sai mõnel pool veidi aidatud, pean tunnistama.

Güell oli see härra, kes Gaudi fantaasiad materiaalseks rahastas. 1900-1914 on algselt see park valmis tehtud.

Kogu park on mäe külje peal, mööda kaljuäärt läks ümber kogu pargi  käik nagu rangsajajalgse kõhualune

Üleval terrassid, lahtiste väljakutena ...

... või tihedalt sammastega täidetuna. Lainurkobjektiiv, aga postid on tegelikult ka viltu

All "piparkoogimajakesed"

  

Ja keskel trepid, mõistlik, eksole

Mõnus no-shopping reis läbi, nüüd tagasi Eestimaale, kust on rõõmsaid uudiseid - kõige tüütum lauluvõistlus on läbi saanud ja kergejõustikus on tulnud kaks Euroopa meistrikulda

Barcelona. Kolmas päev

Konverents sai lõpu.  Linnatiir tegi jalgadega peaaegu sama. Avastasin ka laenujalgrattad tänavatel, kuidas neid toru küljest lahti saab, oli aga mulle arusaamatus keeles kirjutatud. Vist telefoni abil. Kui homseks selgeks saan, proovin ära.

(Täiendus: need rattad, mis silma torkasid, on linnaelanikele, kätte saavad RFID-kiibiga kaardi abil. Jutt selle kohta siin. Nutikas värk)

La Ribera linnaosas on palju kitsaid tänavaid nagu Tallinna vanalinnas, ootamatult inimtühjad laupäeva kohta.

Ka sõiduteedel on talutav liiklus, linnas on nii palju tänavaid, et lihtsalt igaühele autosid ei jätku. Siin võiks autoga liigelda küll, ei märganud kuskil ummikuid ega närvilisust. Ilmselt on abiks ka hästi korraldatud linnatransport, eelkõige metroo. Alguses tundus veidi  keeruline, aga tegelikult on lihtne, loogiline, mugav ja kindel.

Kõiki loendamatuid kirikuid üles ei kavatse riputada, see, mille nimeks lihtsalt La Catedral, väärib tähelepanu pildiga eesriide pärast. Samasugune pildinipp on praegu kasutusel ka Tallinna Rotermanni kvartalis, kohe kino taga.

Tänane põhieesmärk on Barceloneta ja Port Vell.

Nii palju mastitikke ei olnud ka Le Havre'i sadamas

 

Päris mererannas on ameeriklanna Rebecca Horni Beached Boxes. Sobivalt kõver Barcelonale.

Huvitav, nii paljude kumerate ja kõverate vormidega linnas on lausa tüütult sirged ja korrapärased tänavad  - vaata näiteks Google Earth'i linnulennupilti siin kõrval ühest tänavavõrgu osast Barcelonas

 

Lausa suplejaid polnud näha, aga surfareid see-eest kümneid

 

Järgmine pooltund kulus rannapromenaadil eheda ja väga tasemel muusika seltsis

 

Edasi Port Velli kaisid pidi

 

Päike on juba mägede taha läinud

 

Kolumbus näitab käega Ameerika poole

 

Ja need kaared ning kumerused, igal pool - jalakäijate rippsild ...

 

... ja suur torukompositsioon, mille mõtet ega nime pole veel jõudnud välja otsida

 

Veel kord Montjuïc'i mäkke, et näha, kuidas sadam pimedas ja ülevalt välja paistab. Samad torukaared on ka sellel pildil kesksel kohal

Barcelona. Teine päev

Selles linnas tundub sürrealistlikuna see vasakpoolne torn

Paremal on aga Joan Miró viimane teos - Dona i Ocell (Naine ja lind).

Konverents ja 1to1-meetingud tänaseks peetud, lähen jälle retkele. Ostan 10x pileti, mis on mõnusalt soodne (7 euro kandis) ning sõidan metroo ja trammiga. Metroos on ootamatu, et pilet tuleb panna lugejasse ja siis minna väravast läbi paremalt poolt lugejat. Huvitavaks teeb asja see, et mõnes metroojaamas on asi vastupidi - pilet paremale ja ise vasakult.

Sõidan La Ramblale, vist kõige elavamale tänavale. Suur toiduturg, kus silma torkavad suured singikäntsakad

Nii palju "kipskujusid" pole enne üheski linnas näinud

 

La Rambla läbitud, sihin end Antoni Gaudi maja peale. Casa Battlo, kohalikud tunnevad seda ka kui Casa dels ossos (kondimaja) või Casa del drac (draakonite maja). Piletiga saab sisse ja pilditegemine on lubatud

Lennukat loovust on siin igas toas, igas nurgas

 

 

Maja on 6-7 korruseline. Kahel pool treppi kogu maja läbiv aatrium

 

 

Korstnadki katusel on rõõmsa olemisega

 

Igal ilusal asjal on ka teine pool. Oma esteetika selleski

Metrooga edasi, La Sagrada Familia juurde. Statiivi olen koju unustanud, ostan mõne euro eest sellise taskuväljaande, saan pimenevas õhtus pildid tehtud. Kõnnin veel pikalt ümber ehitise, paneb imestama ja imetlema küll. Gaudi jälle... muidugi. Ilmselt tema kõige ekstravagantsem asi. Millal valmis saab, ei tea keegi, alustati aga juba 1884

.

 

Edasi. Veidi metrooga ja siis piki Diagonaalavenüüd jala ühe maamärgi poole.

Ühe ümmarguste klaasakendega müüri taga on laste mänguväljak. Ega seegi  'normaalne' välja ei näe

Ja siis linna suur ja värviline fallos - Torre Agbar, kus pesitseb linna veeameti peakontor

Tahaks veel minna mere äärde ja mäe otsa öist linna vaatama ja .. ja... aga jalapõhjad on 6-tunnisest seiklemisest ümmargused. Liipan esimese metroojaamani ja sõidan hotelli, Carrefourist väikesed snäkid ja kohalik õlu lohutuseks, konverentsi õhtusöögist jätsin end ilma. Süüa jõuab ikka, Gaudi, Miró ega Picasso ei jää iga päev ette.

Barcelona

Lume käest mõneks päevaks ära, linna, kus just valminud mandariinid akna taga.

Tihe konverents algab homme, täna sai ringi hulgutud. Kuna elamine on Montjuïc'i linnaosas, siis sai muidugi sinna mäkke ronitud. La Sagrada Familia paistis juba kätte, sinna peab ligemale ka minema.

Mäe teiselt küljelt paistis asjalik kraanaline vaade Vahemerele

Päris mäe tipus on Castell de Montjuïc, kindlus, kus on relvamuuseum

Sürri kohtas igal sammul, olgu siis jüriarraklike pilvedena linna kohal

 

Miró elusuuruse portreena

Või lihtsa raadiomasti näol olümpiastaadioni kõrval

Kusjuures kõige sürrimad asjad seisavad kindlasti veel ees. Loodan vahendada, mingil ajal siit ikka ära pääsen veel.

Sürr algas aga hotelli jõudmisega pihta - saan toa kaardi, nr 047, asjamees seletab kanges inglise keeles, et 'floor eight'. Lähen lifti, seal pole nupud reas, vaid kuidagi laialipaisatult, aga 6-st suuremat numbrit pole kuskil. Sõidan igaks juhuks neljandale, ei, seal on toad 401-460, käin ka kuuendal ära, ei, mingi teine lift kõrgemale ei vii. Sõidan alla tagasi, kurdan oma muret ühele vormis mehele, see räägib mulle veel hispaanialikumas inglise keeles, et 047 on "floor eight". Tirin ta lifti, et näidata et pole sellist korrust olemaski. Teel joonistab ta midagi oma pihku ja räägib "eight". No ma ju tean küll, milline 8 välja näeb, ei hakka kontrollimagi. Nuh, liftis ta siis ... vajutab nuppu "A". Nii et A, "ei" oli see, mida nad muu vadina sees ütlesid, mitte "eight".

Selle seina pildistamise keelas mingi turvamees mul miskipärast ära. Ta seletas ka pikalt, ma sain aru vaid sellest, et ta vist ei nõua mult tehtud pildi kustutamist. Hispaania keel on väga ilus keel, tahaks osata küll. Pealegi tundus selle mehe jutt hoopis katalaani keeles olevat, no üldse ühelegi sõnale ei saanud pihta.

Cannelloni, täidetud kuuma pimedusega

Laupäev. Torustik nüüdseks täidetud hautatud lillkapsa-spargelkapsa-porgandi-purustisega, asetatud  ahjukaussi, kus tomatipasta ja kanafileetükid, üle valatud koorekastmega, kaetud riivjuustuga, küpsetatud ahjus, söödud ära.

Energiaõgard

Suvi ja triatlonihoooaeg tormavad lähemale, alustasin ülakorrusel tubaseid rattatreeninguid, selline Elite'i kits abiks. Mõtte sain Priit Salumäelt. Väga mugav, saab õige rattaga õiges asendis harjutada, kuid jube tüütu ka - ketrad nagu orav rõngas, edasi  jõua, ikka sama pilt silme ees. Hetkel päästavad suusatamiste MM-id, selle taustal hea vändata, näed, et teistel veel raskem. Ma ei tea, mis siis saab, kui need läbi, aga ehk sulab kunagi teedelt jää ära, saab õue. Või peaks mingi molberti muretsema, et läpaka nina alla saaks, vaataks mõnda filmigi. (Täiendus: Nujah, targad inimesed ütlevad, et pane läpakast pilt telekasse jooksma. Ise ju selle peale ei tule)

Aga pukk on hea, ei võta palju ruumi, lihtne kasutada, reguleeritava raskusega. Undab üllatavalt vaikselt, kuigi mina ei ole vist õige hindaja.  Mõistlik oleks see energia muidugi elektriks pöörata. Saksamaal mingil messil sai kunagi vändatud telekale piisav toide, ei nõudnudki erilist pingutamist.

Paadid tagahoovis

Hallinn

Selline aken

That's What Friends Are For

Viinaköök

Ei viina ega kööki. Aga mingi ehitamise imitatsioon seal toimub, võib olla tuleb. Lohu mõisa juurde käiv asi, kunagi von Ulrichitele kuulunud, mõnele Ulrichile teadmiseks.

Vana kesta sees

Vene Aleksandrikool, Tallinna Tütarlaste Esimene Gümnaasium, Vilhelmine Klementi nimeline kutsekool ning Tallinna Pedagoogikaülikool on pärandanud oma välimised seinad geniaalse nimega asutisele - Metro Plazale.

Mukri raba

Sünnipäevakingiks saadud retkel koos pildiprofessionaalidega Mukri rabas. Sellistel üritustel saab selgeks, et 1) ma ei oska mitte midagi ja 2) mu fototehnika on mõnevõrra keeruliste pildistamistingimuste (valge värske lumi, lauspilvitus ja tihe udu) jaoks üksjagu amatöörjas, vähemalt objektiivide osas.

Seda enam võib öelda, et oli harvaolevalt hariv ja huvitav üritus. Mõnus ilm, seltskond ja füüsiline koormus nagunii. Olen täiesti tänulik.

 

Tegelikult oli seal ikka värvilaigukesi ka, eelmised on meelega mustvalged

 

You Can Leave Your "Hats" On

Madonna Tallinnassetuleku puhul on paras Joe Cockerit parafraseerida

Teeme katusele liniku

Eksponaadi alusmaja laenatud tara tagant