neljapäev, 7. jaanuar 2010

Vesine lugu lumises metsas

Keegi inimene on kopratammist jagu saanud, jõe valla päästnud ja piduliku tuulekellagi kopra rõõmuks puu külge riputanud.
Jõekesse suubuvad kraavid olid salakavalad inimlõksud – paksu lume all, mis nad nähtamatuks muutis, oli õhuke jää. Kaks korda astusin end üle põlve vette. Bahhillid pidasid küll enamuse veest kinni. Selle natukesega, mis siiski saapasse pääses, tekkis kohe kalipso-efekt, nii et retkelt tagasi sauna saabusin soojade jalgadega. Kohati vööni lumes trügimisest olin üle kere auravmärg nagunii
Nõva, Läänemaa

kopratamm

2 kommentaari:

erko ütles ...

Väga meeldivalt komponeeritud maastik. Võiks öelda lausa suurepärane, kui ainult see paremalt sissetulev võrse üldist rütmi ära ei rikuks.

Rene ütles ...

Aitäh!
Oksa suhtes olen täiesti nõus, see häiris mind ennast ka juba pildistamise hetkel. Värisesin ettevaatlikult seal suubuva jõeharu ragiseval jääl, sain oma arust parima plaani kätte, aga ei julgenud minna veel edasi seda oksa eest painutama.