Ööd ei ole siin mustad

Kas sügise tagumises otsas on jälle suvi?

Naaberseen

Naabri aia äärne seen on ikka koledam, eksole.
Tegelikult noorena on soomustindik päris kenadik.

Sujuv üleminek

Toimub kevadväsimuse sujuv üleminek sügismasenduseks.
Selline rõõmus ja värviline

Täiendus peale kella 11:44 - rõõmus jah, eriti ühele meeskodanikule, kes sellist kuupäeva nagu 25.09.2008 enda sünnipäevana peab meeles hakkama pidama. Mina siis nüüd 5 ühikut vana. Igal juhul palju õnne otsestele asjaosalistele!

Kängurudega võidu

Jah, ilma naljata. Esmaspäevane orienteerumissprint oli Veskimetsas, loomaaia territooriumil. Teisest punktist kolmandasse, elevandiaia nurga juurde joostes, kalpsasid mu kõrval lõbusad kängurud. Jäin neile kiiruses mõnevõrra alla, tuleb tunnistada.
Valmistusin jooksuks pargitänavatel, läksin tavaliste jooksususside ja paljaste säärtega. Loomaaias on siiski ka uskumatut võsa, kõrget heina, kraave ja muid üllatusi. Ning ... nõgeseid. Eriliselt karmide kommetega, kiskjanõgeseid, loomaaiale iseloomulikke, eksole. Kaks päeva on jalad kihelenud, üks peaaegu magamata öö ka vahepeal.

Kuldmampel

Koduaias on sel aastal eriline seenenäitus. Mürgise haisva harisirmiku kõrvale ilmusid nüüd ligustriheki  alla kuldmamplid. Tänud heale inimesele ilm.ee'st kes mind parandas - ei ole kitsemampel. Kuldmampel loeti kunagi heade söögiseente hulka, aga nüüdisteadmiste põhjal on ta vaid tinglikult söögiseen, isegi kupatatult võib mõnel inimesel seedehäireid põhjustada.

Päikesesadu

Parafraseerides ühte nähtud t-särki (rinnal "Olen süütu" / seljal "See on vana särk") - see on vana pilt. Pole päikest, aga mitte ka vihma.

Vesipilt

Nõutud, tagasi pandud

Selle silla pealt see kardin paistis

Kodanik Männi mokk

Poolpikkjooks

Täna Tallinna Sügisjooksul poolmaraton, 21.1 km.

Ainus eesmärk oli ennast sundida jooksma paremat aega kui eelmisel aastal. Tuli välja küll, tervelt 8 minuti jagu. Keskmine kilomeetriaeg tuli ka alla 5 minuti, nii et minusugune võib rahul küll olla. Kevad ja pool suve läks õrna achilleuse nahka ka.

Joosta oli päris mõnus, suutsin üpris ühtlast tempot hoida, raske oli vaid kahel viimasel kilomeetril. Eelviimasel oli tõus Rannavärava mäele ja sealt edasi veel vanalinna. Viimasel oli lihtsalt suur üldväsimus ja finišisirge Wismari tänaval oli ka vastumäge. No muidugi pole märkimisväärsed tõusud, aga ennast äraväntsutanud inimesele tunduvad taevatrepina.

Hommikul oli väike ehmatus, sest sobiv kerge ja hingav pikkade varrukatega särk ööbis pesumasinas. Tegelikult oli see tubli tegu. Kuigi kraadiklaas näitas enne starti vaid 11 kraadi, oli sisemine kuumatoodang nii suur, et lühikeste varrukatega särk oli täpselt õige.

Seenesaamatus

Käisin seenel, tuttavates kohtades, kus orienteerumise ajal on pidevalt igasuguseid limaseid jala all. Täna aga mitte midagi mõistlikku ei leidnud. Ei ühtegi kukeseent, ei ühtegi sirmikut, vaid mõned üksikud seeneäpulegi tuttavad riisikad ja pilvikud.
Korjasin ka hulga oranže riisikaid, aga nüüd on tugev kahtlus, et järsku on hoopis sooriisikad, mis on mürgised. Netis määramisega on üks igavene nuhtlus, kiirelt tekib tunne nagu Montmorencyl, kes leidis meditsiinilist kirjandust uurides endal kõikide haiguste sümptomid, "and the only malady I could conclude I had not got was housemaid's knee." Mina võin praegu päris kindlalt väita, et see seen ei ole kevadkogrits, aga mis krt ta siis on?

Kasvasid nad kõik neis turbastes mätastes, mis on pahupidi pööratud, kui kuuseistikuid maha on pandud. Njah, kui nad üldse on riisikad. Kui nad üldse on seened.

Sinivärvik (Stropharia aeruginosa) vist õnnestus ära määrata

Seeneotsingul vahetasin vähemalt viis korda kohta, alustasin Aabla raba servast

ja lõpetasin Jägala jõe ääres Linnamäe paisu juures.

Koduaia seenemets