Ei, mitte nende töllide pärast, kes saasta metsa viivad, nende jaoks ei ole mul ühtegi normaalse inimese emotsiooni. Täiesti emotsioonitult suruks mõne neist sinnasamasse prügi hulka ja saadaks mäele. Aastaks. Või paariks.
Piinlik on enda pärast, et ma ise kuidagimoodi sellest suurepärasest aktsioonist kõrvale jäin. Panin juba novembris end kirja. Siis kui asi jälle soojaks läks, leidsin töö juurest hetkega hulga huvilisi kampa lööma, delegeerisime kohavaliku, suurema pundi kokkusaamise ja afterparty korraldamise ühele tegelasele ja siis sõitsin ära puhkusele. Aprilli viimasel päeval tööle minnes oli kõik nullseisus... Oleks mul siis täna hommikulgi nii palju oidu olnud, et kodusesse kakumetsa lihtsalt teistele appi minna, kesiganes seal siis olidki. Tühja mingitest registreerimistest ja formaalsustest. Nõme. Pisiväike lohutus on see, et ma ise pole kunagi midagi kuhugi metsa viiinud ega jätnud. Sellega aga väga hüpata pole, usun, et 99.99% inimestest on sellised.
Pildil olev on üks osa sellest, mis kodumetsast täna välja tassiti. Aitäh tublidele, minul tuleb see karmaauk nüüd kuidagimoodi ära täita, võibolla muul viisil hea ja roheline olles? Näiteks rattaga tööl käies. Rohkem kui siiani igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar