Lapseaeg revisited

Mõte varastatud Tuulelohelennust, pilt Maa-ameti X-GIS saidilt, sisu mõnest isiklikust mälukillust.
See on paik, kus elasin esimesed 12 eluaastat, aerofoto on küll üpris värske näoga.

1. Meie maja, mille vanaisa ehitas 50ndatel. Siis koliti Kentmanni tänava korterist Meriväljale. See Kentmanni puumaja oli üks kahest, mis sealkandis märtsipommitamise ajal alles jäi. Majaehitusest ei tea ma midagi, kuigi on olemas mingi pilt, kus minu moodi pisike inimene haamriga verandakatusel vehib. Aga veranda tehtigi vist hiljem majale külge. Algselt oli seal 3 tuba, kui ma suuremaks kasvasin, ehitati üks suurem kaheks. Peale minu elasid seal vanaisa, vanaema, isa, alguses ka ema, hiljem tuli tädi, isaõde. Igasuguseid loomi oli, alguses isegi hobune ja sead, hiljem vähemasti kanad ja küülikud. Heinamaal niites leidis vanaisa korra kilpkonna ka, küllap oli kuskilt putku pistnud. See tüüp kaevas tunneli meiegi juurest pääsemiseks. Kasse-koeri oli aegade jooskul lugematu arv. Maja ümber oli suur aed hulga õuna-, kreegi-, kirsi- ja ploomipuudega. Kasvuhoones tomatid ja kurgid. Kõikvõimalikud köögiviljad ja muidugi lilled -- pojengid ja floksid tulevad meelde, sellised vanakoolililled. Valge klaar oli tihti okste murdumiseni õunu täis, selle all sai hiljemgi, kui ise juba Rahumäel elasin, sõpradega bridži mängimas käidud. Mõnel valgel suveööl hommikuni välja.
2. Saunahoone. Ka puukuur, kanala ja lakk, kus loomade heinad. Eredaim mälestus on kuulsast augustitormiööst, olin täitsa kindel, et tuul katuse ära viib ja siis varsti ka minu. Möll oli vägev, surusin küüned katusesarikasse, aga ega õue ka ei julgenud minna, et tuppa kolida. Meriväljal lendasidki sel ööl õige mitmed katused naabri aedadesse, ehitusmehest vanaisale tööotsad tükiks ajaks. Lakas oli ka igasugust ennesõjaaegset koli, näiteks Telefunkeni raadio, kus skaalal müstilised nimed nagu Antwerpen, Hilversum… tundusid nii imelised ja kättesaamatud kohad.
3. Haaviku tee. Meie „kamba” territoorium, ega sinna naljalt mujalt lapsi ei sattunud. Selle ääres oli kolm vürstiriiki, K. (kus kaksikud), M. (4 last) ja J. (1 mina) pered. Igas riigis anti isegi oma ajalehte välja, uudiste, käsitsijoonistatud piltide, naljanurga ja ristsõnadega, nagu päris. Toimusid „olümpiamängud”, kus võitjad said kaela keefiri- ja piimapudelite fooliumkorkidest medalid. Vabaõhuteatrit sai tehtud. Mida veel mängisime, ei mäletagi, aga Kihnu Jõnnis olen raudselt mitmes osas olnud, isegi papagoina. 10.ks sünnipäevaks kingiti mulle õhupüss. Esimeseks asjaks oli sellega tänaval traadi pealt üks linnuke alla lasta. Ja kahjuks mitte päris surnuks. See pilt on ilmselt elu lõpuni silme ees, selline lootusetu ja õnnetu tunne ka. Ja ilmselt just selle pärast ei ole minust mingit jahimeest. Fotokaga veretule jahile läheksin küll.
4. Ranniku tee viis mere äärde. Hiljem ka Pirita kooli ja trenni muidugi. Bussipeatuseni oli umbes kilomeeter. Kui sedasama augustiööd meenutada, siis lahe oli see, et mitu päeva oli Pirita tee kinni – murdunud männid ristirästi peal. Ja torm oli Piritalt vesijalgrattad Merivälja alla tassinud. Lainetus oli mitu päeva veel väga kõva, aga seda ägedam oli priilt nende ratastega seigelda ja merelahinguid mängida. Kuni V. oma kõhu pikalt lõhki kukkus sõulabade otsa.
   Ranniku tee ülemises otsas sain oma naha ja põlvede peal teada, mis on tsentrifugaaljõud. Ma ju ei uskunud suuremate poiste juttu, et kurvis tuleb hoogu maha võtta, ma olen ju nii kõva mees küll, et lihtsalt keeran lenksu ja võtan selle kurvi välja, mis seal vahet, kui kiiresti sõidan. Sadulasse ma veel ei ulatunud, vanaema naistekale oli raami vahele laud ja padi seatud, sellega siis kimasin täie hooga mäest alla ja täisnurksesse kurvi. Täpsemalt sarapuupõõsassse...
5. K.-pere maja. Kaksikud poiss-A ja tüdruk-K. Nende juures oli pikka aega keldrilaeni pooleliolev ehitus, kus miskipärast tohutu hulk puitkaste. Nendest sai igal suvel sinna keldrilaele labürintjas elamine tehtud, Asum. Ja perekondi mängitud. Mis ka muuseas lagunesid ja ühinesid. Etendused toimusid ka nende aias, samuti igasugused spordimängud. Nende vanematelt kuulsime selliseid salapäraseid sõnu nagu slaalom, geograafia, projekt, seal olid imeilusasti teritatud pliiatsid, mis tekitasid mingi omamoodi aukartuse. Üldse oligi see põhiline kogunemiskoht, ilmselt kõige tolerantsemad vanemad. A. sirgeldas lapsenagi väga hästi, nüüdseks on ta kõige muu kõrval tunnustatud orienteerumiskaartide joonistaja. Neil radadel kohtume temaga nüüdki. K.-st ei tea kahjuks suurt midagi.
6. M.-pere maja. Püüan üldiselt nimesid vältida, aga selle pere eesnimed on nii erilised, et tuleks ette lugeda – vanemast peale: Võteli, Meelike, Jalde ja Himot. Olid ka Ilmar ja .. hmm, veel keegi, Aino?, aga nemad olid palju vanemad ja me kokku ei puutunud. Ja isa Iko oli kirjanik, kes kirjutas meile kõigile väga meeldinud jutte. Ja tõlkis ülivahvalt Totu-lood.
   
7. Pood. Sealt sai Ontika-dropsi ja eskimo jäätist ja väikseid kakaokuubikuid. Vahel isegi suitsu, kui isa kirja kaasa kirjutas. Spordiga sai nii häbematult vara tegelema hakatud, et endal ei tulnud õnneks pähegi tõmbama hakata. Poe ees oli vahel autosid, mille spidokalt sai piilutud, et palju sisse võtab ka. Motikatele sai selgagi ronitud ja endelkiisat tehtud, kui omanik just poodi sisse oli kadunud. Poe juures oli post igasuguste kuulutustega. Sinna sai isegi vahel midagi riputatud. Näiteks „Tulnud väike sinine elevant. Paneb imestama.”
8. Kool. Minu kõige armsam kool, sel ajal neljaklassiline. Esimene koolipäevgi meeles – kuidas peale aktust Meelikesel käest kinni krabasin ja temaga koos 2. klassi läksin. Õpetaja pidi pikalt seletama mulle, et ma ikka esimesest klassist alustama peaksin. Pärast selgus, et see on väga igav. Aga kool ja õpetajad olid toredad, nõukogude koolisüsteemi vihkamine tuli alles hiljem. Kooli vastas üle Heki tee oli kõrge plangu taga maja, kus elas „hull Anvelt”. Hirmus suur ja laste peale kuri mees. Liikus legend, et ta oli oma kommunistist venna hukkamist pealt näinud ja sellepärast peast ära läinud. Mingil põhjusel käisime mingid kuud õhtupoole koolis. See oli nüri, lõhkus nii päeva ära, et mitte midagi põnevat ei saanud tehtud.
   
9. „Jahimeeste mets”. Väga tähtis koht, sest seal olime siiski enamuse ajast, lapsevanemate taluvusel olid ju piirid. „Jahikas” sobis kõigeks, mida lapshing ihkas ja mida suured inimesed näha ei oleks tahtnud. Jahitavaid loomi eriti polnud, linde nägi küll igasuguseid. Metsaservas oli suuuuuuur rändrahn, kuhu hoojooksuga sai laugelt küljelt suht kergesti peale, aga teatud osavust nõudis kivile ülemisel serval ringi peale tegemine. Kivist edasi viis rada läbi Mähe Kloostrimetsa, kus talvel sai suuskadega pidevalt sõidetud. Seal olid ju mäed! Pirita jõe kaldad ja muud künkakesed. Metsa lähedal oli ka aiand, kus vanaisa vahepeal tööl käis. Suured klaasialused nelgiväljad ja lehmasarvehunnikud, mida väetiseks jahvatati. Mõlemad haisud ninas praegugi.
   Jahikasse ja heinamaale on nüüd palju maju ehitatud. Meie ajal rikuti pool metsa ära personaalpensionäride vanadekodu ehitamisega. Personaalse pensioni said nõukogude riigi eriliselt teenekad tegelased, nii et väga popp ei olnud see ehitus mitte ka nende seas, kes meie metsast väga pidada ei osanud. Vanadekodu seal praegugi, mis tõugu inimestele, ei tea.
10. Kesk tee, mis poolitas Merivälja. Mind viis ta enamasti raamatukokku, tagasitee oli mööda Viimsi teed miskipärast selgelt lühem. „Vana” poeni sai seda mööda, vahel oli vaja seal ka käia. Tee ääres on park, kus ma väga palju ei käinud, aga mis alati silme ette tuleb, kui kuskil raamatus mingist pargist juttu on - tegevus toimub siis alati just selles pargis. Selle tee ääres elas ka poiss, keda ta isa tõttu Ministriks hüüti, kes pidas teenrit ja tegi igasuguseid hirmutegusid. Vana pood on jällegist see koht, mis tuleb silme ette, kui kuskil on juttu poetrepil õlutjoovatest vanameestest. Talvel olid teed käimiseks libedad, aga ideaalsed soome kelguga kihutamiseks. Praegused lapsed vist ei teagi, milline see välja näeb.
11. Võsa, mis tuli koolis käies läbida, sealt viis rada kooliaias oleva auguni, mida keegi ikka üritas täiesti tagajärjetult kinni ehitada. Aga tobe oli ju mitu meetrit ringi väravani käia. Võsa kohale ehitati hiljem ridaelamud, mis Merivälja inimeste jaoks olid küll imeasjad.
12. Naabertänav, kus pesitsesid „vaenlased”. Käis selline omamoodi Rooside sõda. Hiljem pole selle tänava poistega teed eriti ristunud, Ivo avastasin eelmisel suvel siiski konkurendina triatlonirajal. Tervitused talle, tundub, et käib siingi vahel piilumas. Meie aia taga elasid ka ühed peened kaksikud tüdrukud, aga neid ei lastud vist üldse uulitsapoistega mängima. Kõrvale nad igatahes meist jäid. Miskipärast on tunne, et mingis leheartiklis väidetud Kõivu tänava lõbumaja on just seesama koht.
    
13. Heinamaa. Ka sage mängukoht, enamasti igasugused pallimängud - mädamuna, rahvakas, jalgpall. Mingil ajal hakati sinna ehitama lasteaeda, umbes 3 või 4 aastat käis see pull. Aga meil jälle põnev mängukoht, hüüdsime seda kohta vist „varemeteks”. Kui see ükskord valmima hakkas, tekkis sinna ümbruskonna esimene asfalt. Mis kutsus esile kuullaagrikartide ehitamise vaimustuse. Kuna mäge ei olnud, tuli alati leida, kes su karti tagant jooksuga lükkaks. Eriti äge oli kõhuli kihutada, asfalt sentimeetri kaugusel ninast mööda vuhisemas.

Praegu kant väga teistmoodi näoga, palju uusi maju, ümberehitusi. Üks väheseid, mis endise ilme säilitanud, on seesama kodumaja, kahjuks küll uute omanike käes täiesti rääma vajunud.