Teele, teele kurekesed..

… ikka, ikka lõuna poole,
kus Egiptimaa.

Talvepuhkuse reisijutt tuleb nüüd tagantjärele. Hotellis polnud netti üleüldse. Ühel hommikul sai linna peal käidud netipunkti otsimas, neid oli ka, aga enne kella 10 kinni, poemüüjate haarete vältimiseks hiljem enam ei üritanudki. Tallinna turismimessiaegsed sooduspiletid sai seega maha mökutatud.

Aga nüüd tulebki lugulaul loogilisemas järjekorras, esimene päev alguses ja viimane lõpus.
Kohaks on Sharm el Sheikh ja veidi ümbritsevat Siinai poolsaartki, kõik eestlased on seal vist juba käinud, väga üllatavat ilmselt pole. Siin siis juttu sellest, kuidas mina seda nägin, tundsin ja talusin. Ja mingi osa sellest, mida nägin läbi objektiivi. Pildil klõpsates näeb suuremat pilti ka.

Neljapäev, 14. veebruar

Esimese puhkusepäeva hommik algab paraja raputusega – pangakaart on kadunud, see üks ja ainus, mis mul on. Kaunis nõme sedasi reisile sõita. Ilmselt olen ta eelmisel õhtul sularahaautomaati jätnud, kui valuutat vahetades kiiruga seal raha tekitamas käisin. Mingi nanotõenäosus on, et keegi jõudis sinna enne, kui masin kaardi alla neelas ja oli aus inimene, ehk andis selle infoletti. Kiman poodi, teel helistan panka, et nõu küsida. Õnneks ei vasta seal enne kella 8 keegi .. jõuan 8ks poodi ja seal infoleti sahtlis mu kuldseke ongi! Aitäh, hea inimene!

Viin auto taguotsavahetusse, ennejõulused haavad veel ravimata. Polnud nagu eriti midagi viga, aga kõik läheb vahetusse ja arve on 43K … njaa, hea, et kindlustus on olemas.
Siis veel juuksurisse, et oleks rohkem valget nahka, mida ära põletada ja siis veel korra Laagrisse autoremonti.. mu hea prillid ununesid autosse. Korra kesklinnast läbi Ullaga valet parkimistrahvi õiendamas, koju, asjad poole tunniga kotti ja lennujaama. Olen neti kaudu ostnud kadunud objektiivikatte asemele valemõõdulise, lippan seda Ülemiste keskusse vahetama, õiget seal pole. Jooksen läbi uskumatult jäise lõikava tuule tagasi, õhuke jope üle kõrvade ja otsustan, et aitab jamadest ja äpardustest, nüüd algab puhkus ja rahu.
Mille peale teatakse, et lend hilineb tunni. Istume kohvikus, kuuleme kõrvallauast ära H.N. reisisaate Norrasõidu stsenaariumi ilulõikuste antireklaami esituses (T.P.). Kuuleme H.N. anekdooti, mis ajas hullult naerma, aga mida ei tohtinud naerda. Viisakad inimesed ju ei kuula kõrvallauda pealt..

Küprose lennufirma lennuk viib 5 tunniga kohale, Siinai poolsaare lõunatippu.
Sõit on ootamatult mugav – on sattunud uksekoht, jalaruumi on piisavalt, pigem on teine häda, et söögilaud on kaugel, ei ulatu sööma. Inimene pole kunagi millegagi rahul.
Aken on igatahes olemas ja pilt selle taga on kummastav ja ilus nagu alati.



Aeg kulub paari läpakafilmi saatel. Fargo, mille eest nii Frances McDormand kui vennad Coenid Oscari said ning Office Space, mis end hiljem Egiptuses korduvalt meelde tuletas.

Sharmis lüüakse passi viisa pea kinnisilmi, passi vaatamata, aga hiljem on kolm kihti passivaatajaid.
Esimene kogemus egiptlaste eesti keele oskusest. Naljakas on kuulda, kuidas kohalik viisatembeldaja ja venelane eesti keeles lauseid vahetavad, kusjuures venelase sõnavara ja aktsent on kordi kehvemad.Järgmine oli kohalik giid Ahmed, kes meile toredasti „head sõbrapeävä” soovib.
Õhk on isegi meie soojast (+3) talvest tulijale ka keskööl mõnusalt soe, +17 kraadi.

Reede, 15. veebruar

Puhkuseuni, pikk ja sügav.
Päike särab rõdu klaasseinte taga sinisinisinises taevas. Esialgu on rõõmu lihtsalt puhtalt sellise taeva nägemisestki.


Hommikusöök hotellis on suht euroopaliku valikuga, aga igasuguseid mõnusaid lisandeid on palju.
Esimene kokkupuude tüütute kauba- ja teenusepakkujad on hotelli allkorrusel. Kogemusi on vähe, laseme endale suhteliselt pähe istuda, õnneks ei osta midagi. Üks ‚my friend’ oskas end ikkagi nii ebameeldivaks teha oma agressiivse müügiga, et edaspidi sööma lausa hiilisin, aga ikka ta nägi mu ära ja hõikas „Tere, tere, Reneeeee, just 2 minutes please!”. Tean ta 2 minutit . . .

Hotelli ülakorrusel on hiiiglaslik terrass basseiniga, seal saab nina peale esimese päikese.

Ja esimese pilgu Punasele merele linna taga


ning Siinai mägedele.

Turismifirma giid räägib saabunuile mida teha, kuidas astuda ja istuda, kükitada või kükitamata olla.
Peaks kohe ütlema, et selle firmaga (T.) võib väga rahul olla, kõik mis ja kes vaja, oli olemas, kõik sujus. Kui kuskile minna tahtsid nendega, helistasid või saatsid sms-i, kohe korraldati ära. Kenad ja hoolitsevad olid.

Kraanivee joomise keeld on totaalne. Kõht võib olla põhjata paar nädalat ja Eesti rohud ei aita. Mingi kohalik Drotazide, kui ma ei eksi, pidi aitama, õnneks vaja polnud.
Apteegis rohud väga odavad ja kõik retseptivabad, osta mida vaja on. Vaja vaid teada toimeaineid ja kontsentratsioone, sest rohtude nimed tihti erinevad.

Rahaga püütakse vahel petta, nt piastrid ja naelad on paberrahad, suht sarnased ja ühelt küljelt täiesti arusaamatu kirjaga, aga vahe 100 korda. Seda ise küll ei kogenud.
Ja araabia numbrid on ju meil ka kasutusel eksole .. aga seal näevad nad üpris erinevad välja, 1 ja 9 on vaid paigas.

Väiksel linnakäigul Naama Bays kohe hotelli kõrval. Sharm on Egiptuse kalleim linn ja Naama Bay selle kalleim rajoon.
Müüjad on ikka KO-HU-TA-VALT agressiivsed ja tüütud tänaval. Kogen, et see on mulle ikka täiesti vastuvõetamatu. Muutun närviliseks ja tigedaks. Ma ei salli iseennast ka sellisena, aga nii see on. Igasugune ostlemine ja ka müügimehed on põhimõtteliselt ebameeldivad mulle siingi, aga seal…ära üldse räägigi. Et miks ma seda kõike huumoriga ei võta? No vot seda just ei suuda kahjuks. Pigem tuleks siis võtta huumoriga minu pahurolekut.

Ühe lõksu langesime kohe, edaspidi teadsime juba ettevaatlikumad ja kõvasüdamelisemad olla. Lõhnapood, egiptuse naturaalsed lõhnaõlid, sama kraam, mida see tüütu hotellifriend müüb. Tänaval kohe hotelli kõrval jäime vahele. Kaunis labaselt. Hiilis ligi, sai teada, et oleme eestlased, kohe pikk tiraad eestikeelseid väljendeid, meelitusi, kutsus sisse, et me tõlgiks talle veel paar eestikeelset väljendit. Surus mingi kaustiku pihku palus mingi jura eesti keeles kirjutada, aga siis unustas selle loo kohe ära, kirjuta või ära kirjuta, vahet pole, vend kiidab juba oma kaupa, topib pihku pisikesed lõhnaõlipudelikesed kingituseks, räägib jälle lõhnaõlide ajaloost, kiidab eestlasi, määrib sulle lõhnad käe peale, tagant jookseb poiss teetassidega, siis on märkamatult juba sisse pakitud kaks totsikut lõhnaga, nii härrale ja prouale. Kui ütleme et meil on egiptuse naelu vaid poole hinna jagu, siis pinnib veel tükk aega, kas pole dollareid, eurosid, või ikkagi järsku on mõni dollar kuskil, siis kisub pahuralt ühe pudeli välja, ütleb veel et on nõus teise pudeli poole hinna eest andma, kui me ikka ei taha, on lühike ja solvunud head aega. Ilmselt maksime ikka kümnekordselt üle ..
Kohe ukse taga haaravad varrukast järgmised. Kust olete? Aa, Estonia! Tere-tere! Sama jura otsast peale. Kiidulaul, et küll eestlased on toredad inimesed, kogu aeg naeratavad, nii lahked, ma tahaks selliseid inimesi endale külla. Eestlased ei ole nagu venelased, venelased on kurjad ja keeli ei oska. Tulge joome tassi teed ja vaatame mu… midaiganes siis - vaipu, vesipiipe, kivist kujukesi.
Selliseid järjest maha raputades jõuame Supermarketisse, mis on tglt üks padajänni pood, õnneks küll kindlamate hindadega ja kassaaparaadiga..
Saan endale ruudulise turbanisalli ja korallidel kõndimise kalossid – vajalikud asjad mere ääres ja sees. Nike (irw) spordipüksid, sest väikestele ujumispükstele vaadatakse siin viltu. Natuke annab tingida selles poes ka, aga tegelikult on kraam ikka häbematult odav.

Õhtupoolikul bussiga ringreisile. Seesama Naama Bay, siis üks harvasid mošeesid, kuhu võis sisse piiluda. Selline ilus nostalgiline lüüriline tunne tuli, nagu oleks ajas kuhugi kaugele tagasi kukkunud. Ajalukku.



Vaateplatvorm mere ääres. Neetud koht ilmselt. Kiirelt paar klõpsu ja minema. Mälestusmärk mitmele õnnetusele – laevahukk, lennukikatastroof ja enesetapupommimees, mis ja kuidas täpsemalt, eks püüdke ise lugeda.
Ma ei tea ikkagi, mis pidi seda kirja loetakse. Vana piltkirjaga pidi olema et nii või naa, õpetati, et mõnede piltide järgi saab aru, mis suunas minna tekstiga - kala näiteks vaatab kirjutamise suunas. Aga noh vahet pole, nagunii aru ei saa.

Sõidame Vana Turu juurde, seal ühes söögimajas pakutakse egiptlaste kodusööki. Mõni kausitäis näeb välja nagu oleks seda ühe korra juba söödud, aga tegelikult maitses kõik väga hea.


Old Market pidavat olema odavaim ostukoht Sharmis. Teeme kerge tutvumistiiru. Siin on natttttukene kergem, turiste on palju ja päris igaühega nad ei jaksa nii personaalselt tegeleda.

Alkoholi üldiselt kuskil ei müüda, väga muhameedlik maa. Turistid saavad 24 tunni jooksul peale saabumist eripoodidest siiski osta, mille peale siis tempel passi lüüakse. Meil ‚all included’ värk, hotellis saab drinkida palju tahad, aga et saada selline ainulaadne Joodikupitsat passi, saab üks cherry brandy ikka ostetud. Ja hiljem sai seda tasapisi tinistada, eriti mina ja enne kuskile kaubatänavatele minekut, kaine peaga on see värk puhta seedimatu.

See ümmargune, konksuga. Viinakuradi sõrm, eksole.

Valgust ja sära on igal pool, elektri tegemine ilmselt väga kallis ei ole.



Laupäev, 16. veebruar

Kell 5.15 äratus. Päikesetõusuline start kõrbesafarile.


Hotellist saab hommikusöögikarbi kaasa, mille esimeses bensukapeatuses sisse sööme.
Hunnik saiakesi, ühte karpi on märgatud ka mahlapakk panna. Ostame kohvi juurde, njaaa, nostalgiline värk jällegi - vana 'hea' Nescafe lahustuv. Ega kuskil mujalgi eriti muud saa.
Koos 4 noore venelasega oleme ühes džiibis. Veidi naljakad, aga üpris normaalne seltskond.
Bensukas näen ära kütusehinna. Käsi ei tõuse sellist numbrit kirjutamagi, panen pildi.
Jah, umbes 1.5 krooni eesti rahas liitri eest..

Kogu Siinai poolsaar on madalate mägedega kaetud, vaid päris kitsas rannikuriba on siledam.
Egiptus üldse on asustatud äärmiselt ebaühtlaselt, Aafrikas olev osa ju ka suuresti kõrb. 99 % elanikest elab 1%-l maast, see on umbes nagu kogu eesti elanikkond Rakvere linna toppida.

Maanteed on väga korralikud, mitmerealised, liiklus aga hõre. Läbinud mõned sõjaväelised kontrollpunktid, kihutame veidi mööda asfalti ja siis pöörame kõrbesse mägede vahele. Kivikõrb, teedetu, mingid rattajäljed siiski on, aga džiibid kimavad nii kuidas juhtub. Et aga rohkem turistide kilkeid oleks.
Varsti tulevad esimesed beduiinide eluapigad. Otsatu räpasus, muidu tunduks omamoodi kena ja boheemlaslikki kõik, aga metsikult vedeleb igal pool igasuguseid plastkotte ja muid pakendeid.

Ühe künka otsas istuvad kured. Eestist, raudselt Eestist, teab autojuht öelda. Seda legendi kinnitab giid ka hiljem, need tegelased pidavat igal aastal täpselt sinna talvituma saabuma. Miks mitte uskuda, et kallid kaasmaalased, ilus ju.
Kihutame ikka edasi, ühes teemajas joome kohalike pakutavat hullult magusat kuuma teed. Kõrval on kohalike nimetuse järgi Rinnamägi. Naisi ei näe kuskil, aga ettekujutuse nende rinnakujust vähemasti saame:

Jõuame beduiinide surnuaeda. Lihtne ja lakooniline, mõned kivi markeerivad matmiskohti. Maetakse püstiasendis ja ülematmisi on kaunis tihedalt. Siin näeme ka kogu reisi vältel peaaegu et ainsaid kohalikke naisi.

Kitsast kanjonit pidi jõuame ummikusse, selline pealt lahtine kaljukoobas. Ronime seal veidi ringi ja siis kamandatakse meid džiipide katustele. Heas usus, et nüüd tõmmatakse hoogu ka maha, ronime üles ja nalja saab. Hea usk jäigi heaks usuks. Õnneks ei ole pikk maa järgmisesse peatuspaika. Tolmuste ja elevatena jõuame oaasi.

Kena roheline oaas küngaste süles.

Mingil põhjusel ajab seal vett maa seest välja, seda kasutatakse roheluse säilitamiseks, kohalikud on teinud sinna varjualused, kus jällegi teed pakutakse ja lapsed omatehtud käsitööd müüvad. Võrdlemisi tüütult nemadki, kui ikka mõni sulle külge kleebib läheb kasvõi vingumise ja nutuni välja, midagi pead talt ostma.

Keegi eksbeduiin (euroopalike riietega) räägib meile kohalikust eluolust, ka haigustest ja ravimitest – igasugused teed, looduslikud rohud. Meelehaigustest ei tea nad midagi, sest mingit stressi pole.
Vähk, aids, muudki sellised koledused neile tundmatud. Operatsioonegi pole praktiliselt vaja. Haige pimesool ikka lõigatakse tulise noaga välja, kui mõnel väga hapuks läheb asi. Sugulasabielusid on hästi palju, aga väga veidrad nad siiski ei pidavat olema sellest. Üldse elavad hullumoodi kaua, 90-100 aastat ei pidada ime olema. Nojah, kui täpne see arvestus neil seal muidugi on.
Naine tuleb endale osta. „Ei midagi isiklikku, aga palju üks naine maksab?”, küsib keegi. 40-60 kaamli eest pidi suht normaalse ja vähekasutatu kätte saama.

Autod tegelevad veel tüki aega kaljuronimisega


kuni jõuame tagasi suurele teele. Kaks riba ja mõlemal kahesuunaline liiklus. Ilmselt polnud teine riba veel päris valmis, lihtsalt autojuhtide vallatused.

Jõuame jälle mere äärde, kuskil Dahabist veidi maad põhja pool. Saame igaüks omale kaamli, millega teeme väiksese rännaku. Sadulaks on mingi puine kerge kaltsuga kaetud asjavärk, sabakont annab praegugi veel tunda, aga elamus on vahva ja väga naljakas.


Jõuame sukeldumiskeskusse Blue Hole. Sügavamale vee alla lubatakse ainult proffe, aga alati pole neilegi see jõu või mõistusekohane. Kaljuseinal on mälestusmärgid hukkunutele. Üks värskemaist tähistab vist kedagi, keda pole kättegi saadud - „Have a good dive” on seal kirjas. Võttis isu seal akvalangiga vee alla minna, aga siiani reisi suurima elamuse sain snorgeldamisest. Ostsin paarikümne krooni eest maski ja toru. Laenutus oli ka, aga osta oli nii odav, pealegi kavatsesin hiljem Sharmis ka korallide vahel ringi ujuda. Lestadel ei näinud suurt mõtet, mis seal ikka kihutada, vastupidi, praktiliselt ühe koha peal seisteski näed nii palju ilusat. Liugled vaid vaikselt edasi. Värvilised korallid, üliläbipaistev vesi. Megakirjud kalad, kes ei karda, võta või käega, tõsi, viimasel hetkel teeb vilka liigutuse ja on läinud. Kummalised punased elukad, keda ma teadmatusest merisiilikuks nimetan. Sellised pontsakavõitu ogad, mis otsast väga teravad. Igaks juhuks ei puuduta. (hiljem olen otsinud, ilmselt ikkagi liik merisiilikuid, nägid välja sellised)
Ja kõike seda ilu on kohutavalt palju ja väga läbipaistvas vees. Igatsen veealust kaamerat, jutuga ei ole seda võimalik edasi anda.

Saame mingis rannakuudis korraliku kõhutäie ja siis sõidame Dahabi. Osturetkele… Õnneks on seal ka riiklik pood. Hinnad veidi kõrgemad, kuid väidetavalt ehtne kaup – hõbe, kuld, papüürusemaalid.

Kõrval on suur turg tuttavtüütute müüjatega, kes sind praktiliselt kättpidi oma boksi tirivad. Hullemad kui rotid, roti võid ju maha lüüa.
Nende eesti keele oskus enam ei üllata ega meelita. „tere, tere, vana kere!” ja „hallo hallo helgi sallo” on dahabi meeste põhirepertuaar. Meie venelased räägivad, et nemad kuulsid põhiliselt roppe väljendeid.

Naisi ei näe kuskil. Absoluutselt kõik teenindajad igal pool on mehed. Naised istuvad kodus ja teevad süüa. Tihtilugu ei ole neisse kuurortlinnadesse tööle saabunud meestel naisi kaasaski, ei tasu ära või neile lihtsalt ei anta elamisluba seal.
Sharm on kõige kallim turismipiirkond Egiptuses. Juba see ligidalasuv Dahab on odavam.
Kohalike palgad on Sharmis ka kõrgemad kui mujal. Seepärast on kord väga majas, kardavad turismipolitseid kui tuld. See võib mingi eksimuse korral tööloa ära võtta ja ilma tööloata sealolemine viib musta veoautosse, mis su lihtsalt linnast välja kõrbesse veab. Oleneb politseiniku tujust, kui kaugele. Jutt käib muidugi kohalikest, mitte turistidest. Turist on seal püha lehm.
Muhameedlus on levinud, karmi rituaalikorda püütakse jälgida ka, aga turismilinnades nii moe pärast, midagi ja natuke. Vabanduseks on see, et turistid on nad ära rikkunud.

Veidi valutava taguotsaga (see kaamlisadul ikka, jajah ja kaamli kõnnak on arvatust veel palju hüplevam) tagasisõit. 130ga kihutades õnneks vaid 45 minutit.

Eestis kuuldud legend osutuks tõeks – hommikul voodile jäetud dollar oli õhtuks muutunud tuviks. Või luigeks. Või krt teab mis tagurpidipööratud kaelaga linnuks.

Õhtusöök hotellis. Muidu väga kena kõik, ainult tellitud värskeltpressitud mahl on tegelikult tavaline karbikas, vastavalt soovitustele sai palutud, et vett ega suhkrut ei lisataks, suhkur oli ikka pärast põhjas näha. Eks kõht ütleb hiljem, kas oli kraanivesi ka sees. Vein ehk tasakaalustas olukorda.


Pühapäev, 17 veebruar

Und jagus tervelt 10ks tunniks. Täna pole kuhugi kiiret. Täielik puhkus.

Hommikusöök, kokk praeb nina all mõnusa omleti, juustu ja igasuguseid kirjusid loodusande peale, maitseb hea.

Käidud internetipunkti otsingutel, aga pühapäeva hommikul vist kõik magavad, enne kella 10 ei olnud lähikonnas ühtegi lahti. Hädalised asjad sai siis telefonitsi ära aetud. 36 krooni minut, kuuldavasti. Kahjuks olid turismimessi ajal müüdavad odavad Belgia piletid juba otsas.

Bussiga hotelli randa. Lõiguke ühe lahekese rannaribast on meie hotelli jagu. Samad restorani teenindajad on ka seal, valavad piiramatult karastusjooke, kohalikku õlut või puskarit (näpp ei paindu seda viskiks nimetama, kuigi uhke Highland nimi teisel).

Neetud hotelli müügiagendid on sinna ka roninud. Oehh, ma tõesti ei talu seda lõputut lunimist, meelitamist, pealepressimist. Täiesti füüsiliselt ei talu. Ma tõesti tahan puhata, rahus olla, ise otsustada, kas ma tahan midagi ja millal ma seda tahan. Ja ma ausõna ei hakka siis nutma, kui ma just siis ei saa seda nende kaupa või teenust, sest tegelikult pole mitte midagi vaja peale rahu ja puhkuse. Ma ei taha end siduda millegagi, mis on tegelikult nende eesmärgiks. Ainus mida ma tõesti tahan, on RAHU. Mul on puhkus, kurat võtaks. Et mitte kellelegi hammastega või vähemalt sõnadega turja karata, tõusen ja lähen lihtsalt eemale rahunema, jalgupidi sooja vette, lasen laineil loksuda. P-tähega sõnad keerlevad ikkagi veel tükk aega peas ja plaanin järgmist puhkust kuskil saami külas, kus talve jooksul kaks lauset vahetatakse ... kui peaks väga vaja olema.

Vesi veidi külmem, kui eile Dahabis, aga rand on liivane ja pikalt on ka vees liivast põhja. Mul aga ilusa veealuse maailma isu. Võtan toru ja maski, jalutan mõnedsajad meetrid kaljunuki taha, kus juba suur meri ning saan, mida tahan. Vesigi seal palju soojem, arvan et 25 kraadi vähemalt, ei mingit külmatunnet isegi minul. Sadat sorti kalu, siilikud on siin teistsugused – Blue Hole'i juures olid sellised punased ja pontsakad, siin pikkade mustade nõeltega nagu okasseal ja neid on siin küll pea igas õnaruses. Paljajalu ei tasu madalas vees kõndida, mul on kohalikust supermarketist ostetud uhked Dieseli firmamärgiga (60 krooni tervelt) paksu tallaga merisiilikusussid.

Lõunasöök ja õhtupoole katusebasseini ääres päikese käes olelemine. Panso raamat läheb väga hea isuga.

Päikeseloojangud pole siin ehk nii värvilised kui meil,


aga oma ilu lisavad muidugi mäed. Kui huvitav kihiline on see vaatepilt...



Esmaspäev, 18. veebruar

Peale hommikusööki väike mäeronimine. Sharmis on üks peatänav, Peace Road ja selle kõrvaltänavad. Astun mööda peatänava äärt kilomeetri jagu edasi, pidevad signaalid saatmas. Ükski taksojuht ei suuda uskuda, et turist võib tõesti tahta päikese käes jala astuda.
Mägi on pigem küngas, aga kuuma päikese all võtab ülesronimine päris märjaks. Tuule käes mõned pildiklõpsud ja siis teist külge pidi alla.

Tagasitee valin kõrvaltänavaid pidi. Kõikjal käib hirmus ehitamine ja seda saadab koletu praht. Üldiselt tunneb end siin turvaliselt, egiptlased on õnnelikud, et nii heasse kohta on tööle saanud ja püüavad igati mööda nööri käia. Korravalvureid on ka igal sammul. Isegi kohalikud ei pääse igale poole autoga, pea igal kõrvaltänaval on ees tõkkepuu ja väike putka, kus vähemalt kolm meest askeldavad – üks kontrollib juhiluba, kui ei ole tuttav, siis võtab hoiule tagasisõiduni, teine kirjutab kaustikusse midagi ja kolmas on ilmselt ülemus.
Tööjõuga siin probleemi küll kuskil pole, kõiki ametid on täidetud kohutava liiasusega. Näiteks meie hotelli restoranis ka, mehi nagu musti sipelgaid. Ühed seisavad saalis ja annavad teistele märku, kelle juurde peaks minema, siis saabub su juurde sooviküsija, kes annab soovi kuhugi edasi, siis tüki aja pärast tuleb soovi täitja. Nagu oled taldriku tühjaks saanud, rebib selle ära nõudekoristaja. Ja üks mees tuleb veel kviitungitega kuhu peab toa numbri, nime ja allkirja kirjutama. All included küll, aga iga drink jätab neile jälje. Ja alati liigub saalis mingi suur boss, kes tervitab kõiki ja õpetab tähtsa näoga jungasid. Sellist töökohtade mõttekuse audiitorit nagu Office Space filmis, oleks vist siia vaja küll. Aga noh, eks see selline tööhõivepoliitika värk ilmselt ole. 80 miljonit inimest...

Autoteede kontroll ilmselt välistab ka autorentimise mõttekuse ja vist ka võimalikkuse. Ega välismaalane ei saa ilmselt linna piiridestki välja ja mis siin mööda seda Rahu teed ikka kimada edasi tagasi. Siis veel see, et kui olekski korralik kaart, siis peaks seda väga hoolsalt lugema, sest mingeid teeviitu küll näha pole. Selgelt mitte autoturismimaa. Kaunis paranoiline on ka pildistamiskeeld – ei tohi jäädvustada ühtki strateegilist objekti, milleks on ka kõik sillad, sadamad, lennuväljad, samuti kõik mundrikandjad.

Ennelõunal veel üleval basseiniterrassil päikese käes lugemas, ikka veel Panso esimest osa. Huvitav on võrrelda Krossi mälestustega – sama aeg, kohad, ka mõned inimesed. Panso on apoliitilisem, rohkem kunstiinimene, aga valusat kaasaelamist okupatsioonide vaheldumisele küllaga. Hiljem laseb küll ennast punasest vahust liiga palju pimestada.

Tuppa tulles on avastus, et mingi vetsupaberpeagamees on juba teist osa lugemas. Üleeilne dollar mõjub ikka veel ja toakoristaja fantaasia aina areneb. Olgu veelkord öeldud, kõik teenindajad on eranditult mehed...



Pärast lõunat delfiinietendusel. Mulle muidu üldse ei meeldi loomade tsirkus, loomad pannakse seal nii lolli ja ebaloomulikku (või –loomaliku) olukorda, et mulle tundub see alati nende mõnitamisena. Inimene püüab näidata, kui võimas ta on ja mida ta suudab teha alama klassiga.
Aga delfiinid on nii intelligentsed ja see show oli nii tehtud, et tundus küll nagu delfiinid oleksid seal peremehed, nemad nautisid oma tegemisi ja enda näitamist, inimesed olid selles nagu abilisteks.


Teisipäev, 19. veebruar

Hommikul ärgates veel poolunisena tuleb mõte – koju saabudes peab ju auto remondist ära tooma, huvitav, kui palju peaks tippi jätma … Einoh..

Hommikul mere äärde. GlassBoat – klaaspõhjaga laevakesega umbes pooleteisetunnine retk korallide ja iluskalade kohal. Pilti teha eriti ei õnnestunud – klaaspõhi läikis vastikult vastu ja vastu klaasi ei ulatunud objektiivi panema. Siia ei istuta ma ühtegi pilti sellest. Aga ilus oli kohapeal vaadata ikka.
Tagasisõit kajutikatusel, vahime Punaselt Merelt Siinai rannikut ja kaljusid.



Rannalinajagaja on tore sell. Mitte ainult sellepärast, et ta eestlasi keeleoskuse pärast kiidab (võrreldes, kellega, muidugi, muidugi), aga ta ka ei ürita mitte midagi müüa. Võtab hea meelega me kotid enda hoiule, kui me merepõhja vaatama läheme. Räägib põhjalikult ja unistavalt, kuidas ta homme puhkusele sõidab. Ei, mitte kuhugi kuurorti vaid koju… Niiluse deltas, 60 km Kairost väikeses linnakeses on ta kodu ja naine ja lapsed. Vot niimoodi elab see mees. Ja ilmselt tuhanded teised siinsed teenindajad.
Üldiselt tasub igasugu vaatamisi kohapealt osta. Reisibüroo kaudu oleks see klaaspaadilugu umbes 200 krooni kallimaks läinud. Loogiline ka, ega ma ei nurise – mugavus ja kindlus maksab ka midagi.
Üksjagu rehkendamist on siin kogu aeg nelja valuuta vahel, kasutada võib kõiki. Rusikakurss on selline: 1euro= 1.5 dollarit =7.5 egiptuse naela = 15 krooni.

Võtan jälle maski ja toru ning käin suuremas meres snorgeldamas.

Kui 1 dollari eest sai voodile tundmatu linnu (ilmselt linnu) ja Kalevi šokolaadi eest Pansot lugeva paberpea, siis täna tuli voodilejäetud euro eest mingi hiigelskorpion või kurat teab kes. Või teab kes kurat. Panso leiutatud naeruskaala järgi vähemalt 7-palline naer (diafragma löökide arv).
Mina ei pane oma voodile midagi, vaesel poisil jääb muidu suurt kunsti tehes mõni tuba koristamata.


Pärastlõuna on ühekülgne nagu hambahari. Päikesetool katuseterrassil ja raamat. Karm kreem kere peal, et mingigi nahk ikka koju jõudes veel küljes oleks.
Elamuseks vast see, et proovisin basseinis ujuda. Kraanivesi. Selge kraanivesi, nii jääkülmuselt kui mageduselt. Kiiruga teise otsa ja tagasi ongi kogu ‚trenn’. Võttis naha mõnusalt surisema ja sisemuse rummi tahtma. Muuseas, võrreldes nn viskiga on kohalik rumm isegi suhteliselt joodav värk. Vähemasti ekstreemsetes olukordades. Ja koolaga segatult ja jääga. Njaaa, see jää .. on ju kraaniveest eksole... Ilmselt tapab külmutamine need kohalikud soojaga harjunud bakterid või on meil plekkkõhud.

Käin Naama Bays veealuse fotoka jahil. Mingid no-name karbid oleks saanud võisaia hinnaga, otsustan ikkagi veidi kallima Kodaki kasuks. Eks homme proovin. Loodetavasti on ikka Kodak, karp tundus küll ehtne, lasin lahti ka teha, aparaat oli kinnises fooliumkotis. Ja tagasiantud raha kontrollisin ka mitu korda üle, et olid naelad, mitte piastrid. Teeb jah paranoiliseks, kui igal sammul hoiatatakse.

Tänavaäär tihedalt shisha-baare täis. Istud mahapandud madratsil ja tõmbad vesipiipu. Mulle kahjuks ei istu see mitte, jääb siinnegi proovimata. Kõrberetke venelastest kaaslased rääkisid, et hirmsasti oli imestatud kui nad ei tahtnudki, et neile ‚durjat’ ka sisse pandaks. Eks see kanep ilmselt ole, mis muud. Või noh, ei tea, pole asjatundja.

Väravavalvur on iseloomulikus kutsuvas asendis. Selle laia tänava ääres siiski väga ründavad ei oldud.
Kaugele paistab kremli torn, mis markeerib klubi nimega Back in the USSR. Jajah, kliente jagub sinna kindlasti kõvasti. Tänavail kohtab vene keelt palju, meie hotellis siiski suht vähe.


Internetipuudus on raskesti talutav. Uudistejanu muidugi. Telekast näeb Al Jazeerat ja CNN-i. Eestis vist õnneks midagi nii põrutavat ei ole, et nende künnise ületaks. Selline kaevusistuja tunne on. Ja üldse on vähemalt kümme korda päevas tahtmine arvuti lahti lüüa ja midagi järgi või üle vaadata, küsimusi tekib kogu aeg. Ülearu palju just ette ka ei valmistunud ka reisiks, mõtlesin, et küll kohapeal uurin ja loen.

See võistlushooaeg tuleb vist vahele jätta. Sedasi ei saa ma jõuludeks ka end vormi. Söögid on siin sigasöödavad. Eriti kui igasuguste ürdiõlidega üle valada. Ja iga toidukorra juurde maiustustelaud, millest lihtsalt ei saa keelduda. Minu lemmik on mingi tundmatu puuvili – pealt meenutab pirni, aga sees on pehme seemnetega mass. Kümneid eri küpsetisi alati, minu lemmikud on halvaakäkk, mis meenutab meie kirjut koera (eiei, seda maiustust) ja üks linnutoitu meenutava kattega kook. Maitseb hea. Eriti koos veiniga.

Kolmapäev, 20. veebruar

Hommikul randa, kohe kaljunurga taha avamere poolele ja vette. Kaunis tuuline, veidi jahegi on õhk, aga vesi on soe nagu vannis. Vee all on palju mõnusam kui väljas.
Fotokas näpus, ujun ja sukeldun. Val Rajasaar rääkis, et kui fotokaga metsa lähed, looma ei näe. Ja kui näed, ei jõua teravustada. Ja kui teravustad, siis päästmise hetkeks on loom läind.
Veel all maksavad samad umbes samad reeglid. No kalu oli küll, aga nad ei ujunud keegi mulle ilusasti külg ees poseerima. Ja otse või pealtvaates on nad nagu kriipsujukud. Kriipsukalad.

Teravustamise probleemi selle veealuse karbiga minul muidugi polnud, kui aparaat midagi oma peaga tegi, on hästi. Aga igatahes kui midagigi vähegigi põnevamat märkasin, siis sellele ligi ujudes oli ta kindlasti minu poole sabaga või kuskil korallide vahel peidus.

27 klõpsu kulus ära ei tea millele. Ei jõua ju oma isikliku hingeõhuga ka tundide kaupa vee all olla. Pealegi need kalossid on õhku täis ja kisuvad jalad pinnale, kui suure vaevaga end põhja ujud ja jalad kuhugi korallide ümber klammerdad, on õhk otsa saamas, Siis on järsku imeilus kala Sul otse ees, aga avastad, let film on edasi kerimata. Niikaua kuni kruvid ja sihid on ta Sul juba selja taga.
Nn merisiilikud on siinses vees mustad mitme valge täpiga ja hästi pikkade ogadega. Püüdsin neid igaks juhuks vältida, aga korra läks jalg siiski vastu - murdusid kui pliiatsisüsi. Igatahes jagus neid pea igasse korallidevahelisse õnarusse.

Merisiilikud (Echinoidea, inglise keeles Sea Urchin) kellel end kuskilt torgata lasta küll ei maksa.

Merepõhjas olid sellised värvilised huuled, ilmselt päris kõvasti hammustavad, igaks juhuks näppu vahele ei pistnud. Sussininaga puudutades plaksatasid nad igatahes kokku küll. Kui loomaaeda minna siis peaks ikka mingi saiatükike taskus olema..

Hilisem uurimine on kindlaks teinud, et need olid rõõneskarbid (Tridacna maxima)
Lõunale tulles oli toas 10-palline huumor, nüüd juba lausa põrandal - krokodill, kellel mingi valge lind lõugade vahel. Vist see esimese päeva tuvi.
Mis tähendab, et see tuleb ise lahti harutada ja ise tekk voodilinadesse peita.


Õhtul veel Old Market’il kingitusnänni ostmas. Esimesena pakutud hinnast sai ikka paar korda alla kindlasti, mõnel juhul kümmegi. Tüütavatest käisesttõmbajatest vabanemiseks mõtlesime omamoodi nipi. Neil oli esimeseks eesmärgiks välja selgitada, kust maalt oled, et siis mõne sellekeelse fraasiga Sind pehmeks teha. Kui öelda neile, et from Finland, siis tuli maksimaalselt üks sõna - Nokia ja rahu majas.

Takso on tõesti odav. Old Marketile sõit oli nagu Tallinna kesklinnast Rocca al Mare keskuse juurde, aga seda 30 krooniga. Kui väga veriselt kaubelda, oleks ilmselt 20 krooniga ka saanud.

Neljapäev, 21. veebruar

Vara üles, check-out, hommikusöögikarp ja bussi.
Lennujaamast veel mõned maiustustekarbid usinatele töökaaslastele, kes meie eest pidid rabama ja siis pikk lennusõit koju. Raamat ja filmid, väike uni ning olemegi jälle vihmases, hallis ja kõledas Tallinnas.

Kas tahaks tagasi? Ei, kindlasti mitte. Mitte selle pärast, et ei meeldinud, vastupidi, väga ilus ja elamusrikas oli kõik, tore reis, väga väga teistmoodi maailm, väga eriline ...


aga maailmas on nii kohutavalt palju paiku, kus tahaks ära käia, nappe puhkusepäevi ja reisivõimalusi ei raatsi lihtsalt samade kohtade peale raisata. See koht on ära nähtud ja tuntud, tore on. Head teed ja palju päikest teistelegi, kes sinna veel plaanivad minna.