Jüütimaa (Jylland) on Taani mandriosa, siiamaani taanikäigud piirdunud vaid saarepealse Kopenhaageniga. Jüüti murrak pidi taani kirjakeelest kaugemal olema kui rootsi keel. Taanis on käibel oma kroon, aga eurod kõlbavad ka igal pool.Taani on saanud meilt oma lipu - Dannebrog olevat neile taevast alla kukkunud 1219. aastal Tallinna lähedal sõdides.
Meie jällegist oleme saanud neilt oma kolmelõvivapi. Taani kuningas ise lubas, ausõna.
Vastikult töine reis. Käimata jäi Nordjyllandi kunstimuuseumis ja loomaias ja Hans Christian Anderseni paikades ja ... no tegelikult ei näinudki muud, kui parasjagu auto- või kontoriaknast nägi. Niuks.
Lendame neljakesi läbi Kopenhaageni Aalborgi -- neljapäeva hommikul kella neljast üles, RS ja MM musta-õismäelt kokku korjata ja vurrdi lennujaama. AV tuleb teisest suunast.
Olen kuulekalt valmistunud uuteks nõueteks - otsinud minigrip-kilekoti ja hästi pisikese hambapastatuubi ning habemegeeli.
AV põrgatatakse tollimeeste juurest tagasi ja tal tuleb minna check-in'ist kilekotti küsima. Siis hakkab tal kahju hambapastast- on 20 g võrra liiga suur, salongi võtta ei lubata ja ta otsustab oma koti ikkagi pagasisse anda ... koos Kopenhagenist edasisõidu ja Tallinnasse tagasisõidu piletitega :)
Õnneks tuleb tal see lennukis meelde. Stjuuard hirnub kui põrguline, sest siukest pulli polevat tema veel kuulnud. Nojah - tavaliselt on ju piletid check-in'i tädi käes, kui pagas lindile läheb ja sellist vigurit lihtsalt ei saa tekkida. Arvab, et lootusetu juhtum - kui pagasit ühest lennukist teise viiakse, ei lasta reisijat mingil juhul sinna kottide kallale. Mingi värk sel stjuuardil siiski õnnestub korraldada, võtab maaga ühendust ja kuidagi need piletid kotist kätte saadakse. Hea onu. AV oleks muidu sitsinud nii kaua Kopenhagenis, kuni me ta kotiga Jüütimaal ära käime :)
Jeeeeee, üle tüki aja jälle päikest näha! Silm särab ja rõõm kohe naha vahel. Tuleb välja, et polegi vaja tuhandeid kilomeetreid lõunasse sõita päikese järele vaid hoopis kilomeetrijagu ülespoole.
Kopenhaagenis on hirmus kappamine, vähemalt 3 kilomeetrit mööda saale ja koridore. Alguses palju valesti ja siis natuke õigesti. Ka sise-jätkulennule minekul on tihe turvakontroll, peame pea nabani lahti riietuma. Närveerime kõvasti, sest aega on ülinapilt. RS-a kott on jäänud teisele poole röntgenimasinaid ... neiu hüüab sealt, et meil on iseteenindamine, fakk off, vot tema ei pane seda kotti lindile. Midagi .. RS jälle riidesse, läbi värava tagasi, kott lindile, riidest lahti, läbi värava, riidesse ... :) Jõuame lennukile 2 minutit enne märgitud väljumisaega.
Aalborgis on meil vastas Per, kellega saime tuttavaks juba Düsseldorfis ja kes käis meil külas Tallinnas. Ja kes meile nüüd kaks päeva ägedat demot teeb:)
Sõidame Aarsi, firma L. kontorisse, kus saame üksipulgilise demo nendetehtud süsteemist.Ja kus sööme-joome end kõrvaauguni täis.
Ja siis veel õhtul eripeenes restoranis fjordi kaldal veel kord täis.
Fjord... noh jah, ei maksa ette kujutada mägesid-kaljusid nagu Norras. Asi näeb välja nagu Volga jõgi keset steppi, aga põhimõtteliselt ta fjord ikka on, lõikab Jüütimaa põhjaosa lausa lõunapoolsest äragi.
Ilm on väga tatine ja külmem kui kodus Eestis.
Hotell kuninglik, hiigelsuure toaga. Nii hull vast mitte, kui Ansipil Jaapanis. Et kui muidu mure, kas pagas lennujaamast hotelli jõuab, siis seal olevat olnud mure, kas pagasi oma hiigelapartemendist üles leiab.
Reede, 8. detsember 2006
Peri Renault'ga 200 kilti lõunasse. Suur auto, me kolm suurt mahume taha enamvähem ära, aga seljatoeke on selline, et peatugi täpselt abaluude kohal... Mõeldud väikeste kuubikukujuliste inimeste jaoks. Ja kindlasti mitte inimeste jaoks, kelle pea natuke valutab.
Kena logistikakeskus, mis varustab maailma suurima M-tähega firma restorane toiduainetega Taanis. Ja kus meie võõrustajate tarkvara kenasti toimib.
Kui on arvamus, et no palju seal M-s esinevaid asju ikka olla saab, siis ... sortimendis on üle 10 tuhande nimetuse.
Käime kõik laod läbi. Peaaegu, sügavkülmast hoiame veidi kõrvale :),
uurime täpselt, kuidas käib picking-packing-dispatching-delivering. Pilti ei tohi ainult kuskil teha.
Ja püüame mõistada, kas kõik see ilus ja sujuv asjaajamine tasub ära röögatut hinnanumbrit ... Kohalikud räägivad päris ausalt ja lahtiselt kõigest, aga kiidavad softi taevani. Nuh, ega Per meid muidu selle kliendi juurde poleks lohistanud.
Logistikakeskusest sõidame Veljesse, kus pakutakse veel üks tapvalt maitsev buffet'-lõuna. Soppamiseks aega ei jää. Peaaegu :)Näeme kohalikku versiooni Merineitsist. Ei ole väga andersenimuinasjutulik :P
Ja siis pikk sõit tagasi põhja, lennuväljale. Kus meid kingitud vihmavarjudega lennukisse ei lasta. Üks abivalmis tädi mässib nad teibiga kokku ja saadab pagasisse. Kust me nad Tallinnas mõnevõrra räsituna ka kätte saame.
Kviitung antakse minu nimele ja nii vahvat tiitlit pole mul ühelgi dokumendil veel olnud. Nii et olen suhteliselt ainulaadne eksemplar :)Hommikul õnnestus mul see vihmavari ka hotellituppa maha unustada, pole ju harjunud siukse toikaga koos elama. Check-out oli juba tehtud, aga neiu krõbistas mulle uue uksekaardi ja sain varju ikka kätte.
Igatahes kõvasti arutamist ja mõtlemist nüüd nähtu ja käegakatsutu üle...
Taustaks Rinneradio - Airo
1 kommentaar:
Iga kell laseksin selle pileti vähe suuremaks ja paneks näiteks seinale. Et meelest ei läeks :)
Postita kommentaar