Maratonirännak

Üks pikk rännak on alanud.
Finiš on 2007. aasta oktoobris Amsterdamis.
Või vahefiniš.
Oleneb...


Selle kiiksu pani Mari mulle pähe umbes paar nädalat tagasi. No et inimene võiks elu jooksul ikka ühe maratoni läbi teha.
Minu esimene mõte oli, et ... no nii lolliks ma küll ei lähe. Kreisi... Eluaeg jooksmist vihanud, viievõistluses oli viimane ala mu surmanumber, sama nüüd triatlonidel. Olin just lugenud Marko Alberti muljeid peale MK-etapi teist kohta ja nõustunud ta arvamusega, et endised ujujad on pätajalad (või masajalad, kuidas ta end väljendaski).
Aga mida päev edasi, seda suuremat ja ägedamat väljakutset selles näen. Kõigepealt tekkis tagasihoidlik arenguplaan -- proovida järgmisel aastal poolmaratoni ja ülejärgmisel aastal see 'pärisasi' ette võtta. Nüüd on aga hammas verine ja siht järgmiseks sügiseks sätitud.
Et miks Amsterdam? Esiteks on see mu lemmiklinn.
Siis veel -- maraton on seal sobivalt oktoobris, ehk ei ole liiga kuum. Suvi otsa saab siis rahulikult valmistuda ka. No ja seegi, et raja ääres ei ole liiga palju tuttavaid irvitajaid :)
Aga räägin sellest juba praegu ja täiesti meelega avalikult. Eks ikka sotsiaalse surve tekitamiseks. Et oleks aina piinlikum, kui küsitakse, et noh, kas oled juba ära teinud. Kihlvedu kellegagi oleks ka kindlasti hullult abiks :)

Hirmsasti huvitab ennastki, mis ajaga võiks hakkama saada. Rebestama ei kavatse end hakata, aga tervet päeva ka ei viitsi tatsutada seal.
Sel aastal on põhiliselt ratast sõidetud (u 3000 km), joostud vähe. Kümmekond orienteerumispäevakut ja mõned sügisesed jooksutrennid on kogu lugu. Tööle ja tagasi nüüd mõned korrad lipatud. Need 10km otsad on tulnud hästi kergelt 5'-se kilomeetritempoga.
Eks wishful thinking kippus maratoniks vähemalt 4-tunnist või kiiremat aega välja arvutama. Ah see jutt, et õige maraton algab 35. kilomeetril? ... tean, tean...
Täna oli mõnus vaikne 10-kraadine ilm, uudishimu suur, enesetunne väga hea, tegin prooviks trennis poolmaratoni. Kergelt, aeroobselt, pulss alla 140. Eile mõõtsin rattaga täpse maa välja, kaks Kakumäe ringi. Alguses panin joogipudeli ka ühe kuuse alla teise ringi jaoks (jah, Mari, üks 2-liitrine camelback oleks abiks küll :P)
No väga hull lugu polnudki. Esimene ring oli raskem, siis oli mõttes kogu aeg, et üle poole maa on veel ees :) Teisel ringil olid kõrvas abiks ka rahvaomakaitselased ja Jimi Hendrix.
Ringiajad olid hämmastavalt võrdsed, kokku aeg 1:48.29, esimene ring 53.38. Nii et unistus 4-tunnisest maratoniajast sai kõvasti hoogu :)
No ei see nüüd nii lillepidu ka olnud, homme on trennivaba päev. Kindlalt. Ja kulub marjaks ära Marilt isadepäevaks saadud tunnise spordimassaaži kinkekaart.

Millestki peab vist loobuma - järgmisel aastal jätan Elioni rattamaratonide sarja ära, selle asemel saab teha rohkem triatlone. Ja pätajalgseid jooksutrenne.

---